Eesti autori variant Cormac McCarthy “Teest” ehk lohutu lugu inimkonna väljasuremisest. Süüdi on selles… inimesed ise (ökoloogiline olukord) ja nende loodud masinad (tehisintelligents?), mis võtsid looduse kroonilt krooni ning taandasid inimesed igikestvaks lasteaiarühmaks (kus valitseb küll üsna suitsidiaalne meeleolu), mis tekitab mõningates inimestes küsimuse, et miks masinad neid üldse elus hoiavad..
Lugu siis sellest, kuidas 23. sajandi Berliinis elab Tallinnast pärit Niko. Maakera rahvaarv on vähenenud kolme miljardini, masinad on võtnud ülemvõimu ning hoolitsevad inimkonna eest (kõige vastu aitab tablett). Mistõttu inimetel puudub igasugune siht, nad ei pea mitte millegi nimel pingutama, ja selline vati sees jõudeelu mõjub üsna muserdavalt ning seetõttu jääb rahvastiku taastootmine kängu - lapsi ei taheta saada ning levinud on kõiksugu enesetapukogunemised. Niko elab oma üksildast elu pooltühjas suurlinnas ning avastab, et veel 21. sajandi algul oli inimeste elu vähe mõttekam kui tema kaasajal. Selline äratundmine viib ta edasi mitmete tegude ja suheteni… kuid kas sellest piisab eksistensile mõtte saamiseks?
Tegemist päris ootamatu ulmeromaaniga, kus autor keerutab lugejaid osavalt ümber oma näpu. Ei Niko ega teised tegelased ole sellised, kellega otseselt tahaks samastuda, aga nende läbielamised… noh, need on mõjusad, eriti see eelfinaal. Võibolla on tegemist hoiatusromaaniga.
Sel aastal on ilmunud muidki inimkonna tulevikku käsitlevaid teoseid - meenuvad Lauriku ja Haava raamatud, aga need on selgelt teistsuguse omailmaga kui Feldmanise romaan.
reaktor
päikesejänku
reaktor
päikesejänku
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar