Paar luuletust, millele ei oska nagu midagi saateks öelda. Eks see hiinateemaline luuletus jäi silma, seepärast siis vaatasin ka ülejäänud valikkogu läbi.
SUNGI DÜNASTIA AJASTU HIINA LUULE ANTOLOOGIAT LUGEDES PEATUN PEALKIRJADE PIKKUSE JA SELGUSE IMETLEMISEKS
Tundub, et nende poeetide avarais varrukais
pole midagi peidus -
nii aegsasti näitavad nad oma kaarte,
öeldes meile juba enne esimest rida,
kas ilm on märg või kuiv,kas on öö või päev,
milline aastaaeg parajasti on,
ja isegi seda, kui palju on joodud.
Võib-olla on sügis ja ta vaatab varblast.
Võib-olla sajab lund ilusa nimega linna peale.
Üks Sun Tung Po pealkiri on “Pilvisel pärastlõunal
Hea Õnne templis pojenge vaadeldes”, teine
“Jõest vett ammutades ja teed keetes”,
või lihtsalt
“Paadis, öösi ärkvel”.
Ja Lu Yu “Suveõhtul paadis
kuulsin ma veelinnu karjet.
See oli väga kurb ja tundus ütlevat
Mu naine on julm - liigutatuna kirjutasin selle luuletuse”
juurde kuulub lihtne riisikook.
Ei ole siin metallist pöördväravat, mida tuleb nügida
nagu “Keeristormi pillikeelel”,
“Neurooside sarve” või muude selliste pealkirjade puhul.
Pole kummastava kirjaga teretulemast-uksematti, mille ees juurelda.
Hoopis “Ma kõnnin suvehommikul väljalindude ja kose hääle poole”
kudruskardin libiseb üle mu õlgade.
Ning “Kümme päeva kevadvihma on hoidnud mind majas”
on teenija, kes juhatab mind tuppa,
kus hõreda habemega luuletaja
istub matil veinikannu seltsis,
sosistades midagi pilvedest ja külmast tuulest,
haigusest ja sõprade kadumisest.
Kui kergeks on ta teinud mulle siia siseneda,
istuda nurka maha,
panna jalad risti nagu temalgi, ja kuulata.(lk 74-75)
UNETUS
Pärast seda, kui olen üle lugenud kõik maailma lambad,
võtan ma ette gnuud, teod,
kaamelid, lõokesed, jne,
siis liidan sinna kõik loomaaiad ja akvaariumid,
üks riik teise järel.
Koidikuks olen ma suikunud
luupainajasse, kus Suur Veeuputus neelab mind,
ning mina kisendan üle kerkiva vee
kõvasti rakkes Noa poole tema
imelaeva möödudes ja kahanedes.
Saanud siluetiks silmapiiril,
kaob maailma ainus laev.
Tõustes ja langedes veerevais laineis
keskendun ma, et hoida sees
oma elunatukest, kaelkirjakupaarile,
kelle kaelad küünitavad üle katuse.
Kui kõik loomad on kadunud,
triivin ma selili, silmad kinni.
Kujutlen kõiki olemasolevaid kalu
hüppamas veteväljal üle tara,
üks värvikirev liik teise järel.(lk 7-8)
orkaanis on vaikus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar