Kiernan on kirjutanud vähemalt kaks väga head lugu, mistõttu ta uute tekstidega kohtumine tekitab ikka ootuse, ehk nüüd ka midagi. No seekord mitte, ei saanud ühele lainele. On mingi Lewis Carrollit ja Lovecrafti segav tekst lesbipaarist, keda tabab miski ookeanist väljunud ürgjõud, mis lupsab ühe naise kehasse. Võrdlemisi ebameeldiv kuna sellest aktist jääb kehale auk, mis hakkab tasapisi laienema - mustemast mustem auk!
Naised on igati õnnetud - selline seletamatu juhtum, mis tundub lõppevat ohvri paratamatu surma või tundmatuseni moondumisega. Kuid teine paariline ei ole nõus alla andma.
Noh, kena ja poeetiline armastuslugu, mis mulle kuidagi ei istunud. Esimene kord lugedes oli selline… oeh-elamus, nüüd paar kuud hiljem lugedes see suurt ei muutunud. Kiernani tekstides on queervärk üsna tavaline osa loost, küll aga selline kirjanduspateetiline tundelisus on kuidagi võõras äärmus (teine äärmus on see road movie - küllap kui seda uuesti loeks, arvaks tollest tekstist paremini).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar