Esimene tutvus Abrahami jutuloomega oli ehmatavalt halb, seega suurt ootust polnud käesoleva jutu lugemiseks (noh, tegemist on selle antoloogia ühe lühema jutuga, kõigest üle kolmekümne lehekülje). Aga õnneks pole seekordne tekst üldsegi saast, pigem korralik keskmine fantasy.
Mõnes mõttes sarnane tekst Lynchi looga, siingi on tegemist nö lindpriide linnaga - ainult seaduse ja korra asemel valitseb isereguleerimine ehk eks elamise nimel tuleb mitmekesiselt pingutada. Et tegemist on seadusest väljaspool alaga (süüdi on mingi ammune kuninglik edikt, mis andis sellised õigused), siis satuvad siia ka mitmesugused põgenikud - nii on loo kangelanna, karmi tänavakasvatusega neiu, armunud pagenduses olevasse printsi, kes ise ei suudaks sellises linnas mitte kuidagi elus püsida. Neiu õnneks või õnnetuseks on see prints korraga armunud tänaval nähtud neidu - kelle isa plaanib oma tütart inimkaubitsejatele edasi müüa. Muidugi tahab prints mõõgaga rüütellikult vehkides appi tormata, kuid loo kangelanna veenab ta ümber ja lubab ise printsi armastuse objekti päästmiseks plaani välja mõtelda. Selleks peab neiu kombineerima, muuhulgas tegema kokkuleppe ühe peitupugenud massimõrvariga ning müüma vange orjadeks (tõsi küll, seda tapmise asemel).
Lugu on igati riuklik ja mitmedki moraaliküsimused on nö kaheldava väärtusega lahendatud - muidugi, eks see isereguleeriv linn ise soodustab niisuguseid võimalusi. Kelmiloona pole küll ületamatu, aga igal juhul meelelahutuseks loetav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar