Peategelane on (ka) selline ning tema eludest - nagu pealkirigi ütleb - teos ongi.
Raamatu umbes esimene kolmandik kulub selle kirjeldamisele, kuidas niiviisi üha ühte elu elada suudetakse, ja lugeja täiesti tolle ideega sina peale viimiseks. Seda tehakse hästi, autor on ise uurinud ajalooperioode, millest jutt. Mõnes kohas ainult on ripatusi - näiteks võtab peategelane korra põgenedes kaasa kilekoti prügikastist perioodil, mil kilekott nüüd nii suvaline asi küll ei olnud, et katki olemata lihtsalt ära visatud saada. Üldiselt on neid aga väga vähe ning arvestades, kui sujuvalt ning justnagu-möödaminnes on nii paljusid erinevaid 20. sajandi hetki kirjeldatud, väga hea töö.
Raamatu hilisemad 2/3 meenutasid mulle hirmsasti Leonard Coheni laulu "Famous Blue Raincoat", ainult et naisel oli ses loos väga väike roll. Põhiliselt tegeleti ühe konkreetse jumal-masina ehitamisega ning kuna polnud võimalik seda järjest elades muudkui kuni surmani paremaks ehitada, vaid peale surma tuli uuestisünd ning kõigega tuli algusest alata, oli tegu üsna maailmamuutva üritusega. Aga peamiselt oli see lugu kahe mehe suhetest."And what can I tell you/ my brother, my killer/ what can I possibly say? I guess that I miss you, I guess I forgive you..."
Kiidan naissoost värvikaid kõrvaltegelasi - lugu on mehest ja tema sõbrast/vaenlasest, ent enamik kõrvaltegelasi, kes sõna saavad, on naised. Ja päris naised - mitte õhkavad objektid, vaid iseloomude ja eripäradega päris inimesed, erinevate omaduste komplektid, igal omad nurgad ja omapärad.
Loo filosoofiline tagapõhi on läbi mõeldud: headuse ja teadmise vahekorrad ja mis on oluline, mis kohe üldse mitte, kui elad ringiratast.
Mida mul lugejana oli raske alla neelata, oli pikaltelajate erakordne tuimus - hei, mina olen 37 ja juba elanud läbi rohkem teravusi, kui seal inimelu 200 aasta sees ette tuleb. Peategelane armub meeletult alles oma neljandas elus? Ja 15. elus on see tal ikka hingel veel?! Kuidas nii saama?!
Ok, lapsi nad ilmselt ei saanud, mitte keegi neist ringiratast-elajaist ei paistnud sigivat. Aga isegi kasulapsi ei võtt ÜKSKI mainitutest või vähemalt polnud need niigi olulised kui elust ellu vahetuvad abikaasad?! Elad kuramuse 850 aastat ja MITTE KORDAGI ei võta kasulast?!
Paar ebakõla oli veel, aga üldiselt ma siiski tunnustan üleni autori tehtud tööd ning kummardan austavalt. Tasub lugeda küll.
Kultuuritarbija 60+
Lugemiselamused
Mis loeb?
Raamat ja kuu
Postimees
Digital Nerdland
Sõber raamat
ja eelmisel korral Loteriis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar