01 aprill, 2017

Bel Kaufman: Allakäigutrepist üles

Raamat 50 aastat vanast Ameerika koolist.
Vorm on imeline, sisu imeline, ja ainus, mis tundub praeguse ajaga rämedalt erinev, on enamiku suhtluse ja saadetavate dokumentide ja teadete esinemine paberil (praeguse IT-vahendusel tulevaga võrreldes).
Kui samas vormis praegu raamat kirjutada, tuleks enamik loba ilmselt kas mailikastist, skaibi või facebooki vahendusel kirjutatust. Sest raamatu moodustavad pea üleni prl Barretile saadetud või tema saadetud kirjad, kirjakesed, teated, tema paberikorvis leiduv või tahvlile kirjutatu.

Aga sisulise muutuse asjus võib mõni lootusrikkam küll öelda, et nüüd on kõik teistmoodi, ent mina ei usu.
Põhiosa kooliprobleemidest ja -rõõmudest on ikka samasugused. Õpetajad (raamat on noore õpetaja vaatepunktist) on üle koormatud, rabelevad mitmel rindel. Neist parimate üritused anda õpetust ja haridust vanguvad bürokraatia, kolleegide tegemata või halvasti tehtud eeltöö ning reaalsust mittearvestavate nõuete all kui puud lakkamatus tormis. Ning õpilased selle kõige vahel on veel eriti abitus seisus.
Nagu raamatus kirjutab inglise keele kateedri säravaim täht, tunnustamata poeet ja kirjanik:

Ma olen moodsa õpetaja ideaal, tean absoluut
kõik, mis me maal on progressiivset, uut.
Mul iga õpilase kohta tohutult on andmeid,
ma uurin kõigi toimikute kõiki sissekandeid.

Mul psühholüüsides löönd villid tagumikku,
mind köidab erandlik, ma väldin harilikku.
Ma viilide ja lambapeade pärast põlen sisemiselt,
normaalidele pühendun, kui jõuan, pisteliselt.

Ja teisal ütleb - ei, kirjutab - Hea Õpetaja koondkuju Bea: "Aga ikkagi oled vahva tüdruk. Meie, surmaminejad, tervitame sind!"
Sest peategelane tõesti üritab. Tõesti. Ja see on nii kaunis lugeda!

Paberiõgijad

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar