Ettevaatlikult võiks teksti pidada ulmehuumoriks - kuivõrd loo peategelane, uurija Kärner, on millegipärast veendunud, et talle uurimiseks antud varastatud jalgratta juhtumi on põhjustanud ajarändur, kuivõrd sellest teost pole turvakaamerates mingeid salvestusi. Ajarändur tuli, võttis jalgratta ja kadus jäljetult; ei ühtki märki niivõrd koletust teost.
Nojah, et uurija Kärner pole mitte tavapärane politseinik, siis sel juhul asub ta ise otsima alternatiivseid võimalusi, kuidas see ajarändur kinni püüda - selleks tuleb avada oma kolmas silm. Uurija sukeldub Tallinna paranormaalsete rühmituste maailma, kust aga pole üldse lihtne uurimiseks vajalikku abi saada. Ja loo lahendus keerab omakorda vindi peale.
Mõnel põhjusel on veidi keeruline seda teksti pidada ulmeks, kuivõrd üleloomulikud (või noh, paranormaalsed) küsimused võivad saada lugeja kõrvade vahel võrdlemisi loomulikud vastused. Ehk olekski targem teksti lugeda puhtakujulise satiirina? Igatahes, paistab, et autoril oli päris vahva seda teksti kirjutada (kuigi… mõneti kurval põhjusel). Pealkirja järgi võiks esmapilgul justkui eeldada, et tegemist on osaga lugude tsüklist, samas, finaal on selline nagu on. Täitsa okei.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar