Seni loetud Raudi raamatutest vast tõsiseima tooniga - muidugi ei puudu siit kõiksugu fantastilised elemendid (tillukeseks kahanenud ema, nähtamatu poiss, pilvest peaga naine jms), aga see jääb kuidagi alla sellele, et Sandri ministunud ema läheb kaotsi ja ongi reaalne oht, et poiss on emast igaveseks ilma. Ja ega see Muriga seonduv pole ka just traditsiooniliste lastekate vaimus, iga hulkuva koera unistus polegi… Onu Allan on kui süüdimatu Nipernaadi, ta lendab õielt õiele ja naudib rõõmsa elu võimalusi (mul tuli kohe silme ette üks tuttav, kes niisamuti kõikide inimeste võimalikke ja võimatuid soove püüab täita, seejuures nautides nii rõõmustavaid inimkogemusi ja tänutunnet ja mis kõik veel… tõsi küll, elu näitas, et ka talle on võimalik natuke päitseid pähe panna), eks see on lastele valus meeldetuletus, et üksikemade meessõbrad võivad mõnikord parajad lontrused olla.Ei tule ette, et Raud oleks varem kasutanud kahte jutustajat, see teeb näiteks raamatu ettelugemise veidi keerulisemaks - kuidas tuntavalt markeerida Sandri ja Muri sisekõnesid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar