Mingis mõttes on see kogu kui totaalluule - luulemasin väljavalituile. Lootusetu püüd maailma nimetada ja korrastada. Kui Dubov liigub kuskil mitteteadvuse reaalsuses, siis Pilv uurib oma teadvust ja lüpsab seda armutult - ning ühtlasi püüab mõista, mida ta õieti teeb.
Võimalik, et ma eksin, aga tundub, et vahel eksperimenteerib autor värsimõõduga - kas see on järelkaja Savisaare etenduse libreto kirjutamisele, mis olevat loodud heksameetris. Mille tulemuseks on väliselt ebapilvelik,ent sisult ikka mitmel moel maailma kaaluv pilvelik nägemus (näiteks “Rant”).
Raamatu alguse lapsepõlvemälestused on muidugi… parajalt totaalne mälunõristamine. Sellele sekundeerib finaal ehk “Aeglased VIII”, mis on vist Pilve katse Terry Rileyt luulekeelde mugandada.
Viimane Pilve luulekogu ilmus tervelt kümme aastat tagasi - nagu näha, pole sellise pausi puhul tegu loomekriisiga, pigem leivatöö ja ühiskondliku tegevuse üleküllasusega.
ma usun, et sa armastad valestima
usun, et ma usun õigesti
ma ei vihka sind, mul on su pärast valus
ole hell minu valu vastu
minu valu on õige
minu valu nimel
tuleb sul oma armastus ohvriks tuua
reeda ennast, et mina saaksin
oma valule truuks jääda
(lk 63)
väike sõjakas hälisev jumal
rusikad püsti nagu tanguterad
tuleb mulle seestpoolt vastu
joonistab mu laugude siseküljele
napi terase lille ja
äratab mu üles veebruarihommikusse
- kuula rongi uminat
kahe kvartali kaugusel
vaata vanunud lund
puhkepäevases inimtühjuses -
ütleb ta ja vajub iga
kohviõõmuga üha rohkem
tagasi sinna kust tulin
põlved kuumavad vastu tulemüra
mis lausub omad järeldused
teritan kõrvad ja silmad
ihun luisates haljaks oma ihu
et libiseda päevasse
nagukülm nuga võisse
(lk 77)
lisaks härmale sajab
nüüd veel ka lund,
õhk on viimseni tihke.
ükspäev mõtlesin, et kui ümbersünnid oleks olemas
(ma ei tea, äkki ongi),
kas tahaksin siis olla
puu, kahara võraga.
võib-olla tahaksingi.
täpsemalt tahaksin olla
puuvõra,mida keegi inimene
vaatab ja mõtleb: kui
uskumatu ja kui tegelik,
uskumatult tegelik, nii
uskumatu, nagu ainult
tegelikkus võib olla,
tegelikuse-taju seemnek
solev uskumatus.
aga seda siis järgmises elus
(lk 80)
käin mööda tänavat, hele soe päike valgustab tolmust asfalti, millel kõnnin ja vaatan, kuidas see kõnnitee mu all möödub, ja mõtlen - kummaline, et see olen mina, kelle jalad sel päikseheledal asfaldil kõnnivad ja kelle silmad seda teed vaatavad ja kes sellest kummalisusest mõtleb. aga mitte ainult seda - mõtlen sellele kõigele umbes nii: kellele seda õigupoolest vaja on, seda, et ma siin seda maipäikselist asfalti vaatan ja imestan, et see käija olen mina? tähendustest tühi lõik, lihtsalt ennast jälgiv kõndimine päikse käes kevadisel asfaldil - tegevus, millesse olen süvenenud, olen süveenenud täiesti omaette jagamatult - mitte kellelgi teisel pole mõtet minuga seda jagada, sest ta ei kõnnni siin minuna, mis tolku on sellest, et ma siin praegu endana kõnnin? mis tolku sellest, et endana (rääkimata sellest, et kõnnin)? ma pole isegi mitte ülearune, isegi mitte tarbetu - igasugusest tarbetuse-tarblikkuse mõõtkavast väljaspool olev käimisest mõtlev käimine, tühik, mis ometi asub minu keha liigutustes ja pilgus heledale asfalt-teele. koht - Narva maanteel “Tallinna” klubist Jüri kirikuni, aeg - umbes veerand kuus õhtul maikuus. meeldejääv tähendustühjus, teadvustatud hetk mina tähendusetus vältimatuses, kus tunnen selgesti - aga mitte katarsise, vaid tuhmi endastmõistetavusena -, et pole üldse oluline, et ma olen mina. tabasin end hetkel, kui mu mina oli mulle täiesti tähtsusetu, oli vaid päiksest hele asfalt mu ees, mida muudkui vaatasin, hoides oma pilgus ja käimises alal enda tähendusetust ja tähtsusetust - korraga hämmeldunud ja ükskõikne.
(lk 105)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar