Selle loo puhul ei osanud ma viimaks muud peale hakata, et kui olin selle viie leheküljelise teksti kaks kord läbi lugenud, asusin vaatama, mida Goodreadsi lugejad arvasid (ning sellist pattu, et enne postituse kirjutamist vaataks teiste arvamusi, no seda on ehk seni paar korda juhtunud). “Arusaamatu, poeetiline, vaimustav, lummav” jne. Ühesõnaga, minu kultuurikogemusest välja jääv tekst, mille puhul rakendub mõttelaiskus ning ei viitsi mitte ära kobida (jajah, nagu Scalzi raamatu puhul avastasin, olen mandumas seiklusulme lugejaks).
Ühesõnaga, lugu siis sellest, kuidas džinnivaim põgeneb võlurahva eest, kasutades selleks erinevaid linde (näiteks varblane, kormoran, vares, öökull, koolibri), et lõpuks fööniksina lahvatada. Nojah, üürike tähetund, parem õudne lõpp kui lõputu õudus või siis live fast, die young. No selline oleks küüniliselt antipoeetiline tõlgendus sellest kaunist muinasloost, mis arvatavalt võib kaunistada nii mõndagi järgmise aasta parimate lugude antoloogiat. Sest, miks mitte.
Karta on, et olen Amal El-Mohtari tekstide lugemiseks liialt tölp inimene, ka esmatutvus selle autori loomega täitis pea puiste tunnetega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar