Hakkasin seda kogu suurte lootustega lugema, kuna pidavat olema muinasjuttude arendusi ning sellised asjad on alati põnevad. Aga vastu võttis üsna väsitav sõnadevool, mis on kindlasti mõjuv ja sügavusse haakuv, kuid nagu öeldud… hetkel minu jaoks väsitav. Alles raamatu teises pooles - kui töötluse all oli Saabastega Kass, Punamütsike ja libahundid - tekkis kaasaelamine, sest noh, juttude põhjad olid minu jaoks tuttavamad ja Carteri loodud metsik maailm hakkas minu jaoks elavamalt (õigemini siis tuttavlikumalt-ootuspäraselt?) tööle.
Kui Saabastega Kass oli riivatu kelmilugu (a la Rummo laadi), siis Punamütsikese lood läksid üpris häirivaks jutuvestmiseks, hunt põhjustas mõndagi inetut ning Punamütsike ise keerab õige segi. Hea ja kole ja ootamatu. Carteri loodud maailm on õige sombune ja täidlane (vaid kassilugu selline kergemeelsem), inimesed liiguvad unenäotempos, midagi head neid ees ei oota. Salapärane värk. Lastele oleks päris huvitav ette lugeda, arvatavasti selline jutuvoog lihtsalt uimastaks nad nagu haamrilöök lehma pähe.
“Kesktalvise päikeseloojangu varasel punaval tunnil on miilide raadiuses kõik uksed riivistatud. Lehmad ammuvad tusaselt laudas, kui hertsog möödub, niutsuvad koerad langetavad nina käppade vahele. Ta kannab oma habrastel õlgadel kummalist hirmukoormat, teda nähakse laibaõgijana, surnukehade vargana, kes häirib surnute viimast rahu. Ta on valge kui pidalitõbi, tal on kraapivad sõrmeküüned ja miski ei hoia teda tagasi. Kui surnukeha küüslauku täis toppida, siis tunneb ta üksnes maiuspalast mõnu - korjus Provence’i moodi. Ta kasutab püha risti sügamisteibana ning küürutab ristimisastja kohale, et januselt püha vett lürpida.” (“Hundi-Alice”, lk 181)
ulmekirjanduse baas
martinsoni raamatublogi
ekspress
kultuuritarbija 60+
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar