Millegipärast ilmus “The Starlit Wood” uusmuinasjutuantoloogias see 3D-narkoteemaline jutt - kas siis võiks seda pidada tulevikuaineliseks muinasjutuks? Ehk siin viidatakse kurjale võõrasemale, või kolmele karule, Hansuke ja Greteke (kuigi pole ise seda lugenud, paistab, et viidatakse just sellele) või Lumekuninganna.
Igal juhul, selline värk, et kui esimest korda lugesin, ei saanud üldse aru, mis selles jutus nii lugemisväärset on. Teisel lugemisel aga avanes päris koomiline olupilt kahest narkarist, kes valmistuvad suitsiidi sooritanud narkodiileri ärasaatmispeoks, ainult et diileri (kellega koos üks neist sõpradest elab) on korraga kaks alaealist, kes on end korralikult segi keeranud diileri tehtavatest imedroogidest. Loo tragikoomiline külg on pilves laste ja nende vanematega seonduv, kogu ülejäänud lugu ikka puhas jalaga-tagumikku-huumor lähituleviku mõnuainete tarbimiskultuurist. Peategelane Tindal on omal moel tore… aga mõningas osas ajudest ilma jäänud, mis põhjustab päris tobedaid juhtumeid. No ja need narkouimas varateismelised… üks kujutleb, et ta on kahanenud tillukeseks, teisel lööb valla aga koristamismaania, ning püüab diileri korterit vaimu ja jõuga läikivaks nühkida… ikka hoole ja armastuse ja õrnusega.
Väga positiivne üllatus, vahel ikka tasub arusaamatuid lugusid üle lugeda. Kuigi ma ei saa senini aru, miks see tekst just muinasjutukogumikus ilmus. Varem olen Gregorylt lugenud esticat sisaldavat teksti.
“The boxes were filled with foil precursor packs. These were the most expensive components in the process, even pricier than the chemjet printers, which were not cheap. You could order the packs from chemical supply companies, if you had the right permits; otherwise you had to buy from an online front company at the usual high markup for quasi-illegal services. With the right packs and a recipe, though, any idiot could make their chemjet mix, heat, chill, distill, and recombine molecules into whatever smart drug you wanted.
Rolfe never hid his disdain for the script kiddies who pumped out MDMA variants all day. Rolfe was more than that. He created new recipes on a weekly basis, assembling molecules whose effects were infinitely more interesting than the pleasure-center hammer blows craved by Cro-Magnon club kids. He was an artist.” (lk 159)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar