Eks monoteemalise antoloogia järjest lugemine tekitab pisut väsimust, ning viimane algupärane lugu ei mõju enam nii uudselt - või õigemini pole sellist löövust kui Mahkra või Jekimovi puhul. Seekordne lugu läheb ehk kosmoseooperi valda (ja miks pealkirjaks on selline toortõlge? - samas, autorile paistab meeldivat pikad pealkirjad).
Päikesesüsteemis transporditeenust osutav laev satub sellisse olukorda, et sealt avastatakse jänes, nagu peagi selgub, on teda taga ajama asunud turvateenistus - põhjuseks see, et teadlasest jänesel on teavet Veenuse maasarnastamise kohta, mida ei taheta avalikkusele jagada (see ongi õigupoolest ainus side Veenusega, rohkem selles loos planeediga pistmist pole). Et turvateenistus käitub ülbelt, siis jänest transportiva laeva kapten (kes on muide eestlane - eks loos on oma osa selles, et milliseks põrgukatlaks on Maa sõdade tõttu muutunud) otsustab neile vastu astuda, õigemini küll põgeneda. Seda tehes satuvad nad manöövrite käigus kogemata kombel ussiurkesse, mis paiskab laeva kuhugi tundmatusse universumiossa. Ohhoo - ussiurge on tegelikult olemas! Aga kuidas küll oma päikesesüsteemi tagasi pääseda?
Nagu öeldud, loo põhirõhk on navigeerimisel (teatavad sarnasused Tänav-Metsavana tekstiga) ja kangelaslikul käitumisel, eks õpetusivaks ongi see, et õigluse eest tuleb seista jne - sest see võib kasulik olla. Paistab, et Weinberg on tulnud, et jääda eesti ulmekirjandusse, igal juhul on ta viimastel aastatel andnud tähelepanuväärse osa eesti nüüdisulme varamusse. Huvitav oleks näha, kas ta proovib muudkui kui seiklusulme kirjutamist, see paistab tal üsna käpas olevat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar