Brr.
Oi, aga tasus.
Selle raamatu tohutult suur pluss: võltsi pateetikat peaaegu pole. Jah, krt, peategelane on suremas ja on teismeline ja täis ängi selle kõige pärast, millest ta ilma jääb. Tema vanemad kannatavad. Tema vend kannatab. Ta pole kordagi elus armunud olnud. Jne.
Aga kõik asjaosalised on inimesed, neil on omad üles-ja-alla hood, omad vead ja omad plussid (mis mulle Tessa armsaks tegi: et ta oli aus. Kohati jõhker, kohati segaduses, kohati päris lapsik, aga aus, aus, aus).
Ja kuigi peategelase lugu on peategelase lugu, tema lugu, on taustal nii palju teisi. Tessa parima sõbra Zoey oma, kes jääb (ka kuueteistkümneselt) rasedaks, naabrinaise oma, kes pole oma maailma sirgeks saanudki pärast seda, kui ta mees läks välja mingit triviaalsust tegema ja tagasi tulid vaid paar ebamugavuses politsenikku jutuga "juhtus kohutav liiklusõnnetus", Tessa ema lugu, kes armus nii kõvasti, et läks pere juurest minema, tema isa ja ema omad koos ...
Maailm on lugusid täis, ütles see raamat vaikselt ja pealetükkimatult, ja me kõik oleme osalised teiste omades.
Samas ei lugenud teos absoluutselt moraali, et peaks ikka teiste nimel elama ja head nägu tegema. Ei, ta just jutustas Tessa lugu, tema enda oma, tema vaatepunktist, ning lugeja (elik mina) rõõmustas iga kord, kui Tessa midagi head koges, pisarateni naeris, naudinguga seksis, sest SEE (ja mitte kellegi teise tunded ja arvamised) luges.
Tühja neist "teistest"! Jaa, see on oluline, et neil oleks hea, ent see oli Tessa lugu, ja krt - kõige olulisem selgelt oli, et tal oleks hea.
Et lool on lõpp?
Igal lool on.
Lihtsalt kõiki ei räägita ega kirjutata.
"Enne kui ma suren" on üleni hea raamat ja kui keegi tuleks mulle rääkima, et "noortekirjandus", ma ei viitsiks isegi silmi pööritada. Hea kirjandus on hea kirjandus, ükskõik mis silt peale kleepida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar