Teos on veidi erinev kui lutikate raamat - siin siis üpris lühikene lugu lastest, kes avastavad, et fantaasiailm võib päris tore olla. Marge Nelk raputas lugejaid Heinsaare raamatu löövate illustratsioonidega - siin teoses on ta Lookiga võrdne autor, kaunistades lehekülgi barokse küllusega, mis mõnel puhul on Looki tekstist vaat et… võimsamgi. Aga küllap “viga” selles, et täiskasvanu pilgule on need illustratsioonid eakohasemad kui Looki tekst noortele lugejatele.
Look on teadagi autor, kes tekstides argielu või metafüüsilist masendust ei põe - nii on siin raamatus peategelane Rene, kes asjaolude tõttu on üsna kurb ja turris, ning raamatu ülesandeks ongi ta kurbus maha murda. Rene on nimelt esimese klassi laps, kes elab vanavanemate juures, kuna ta ema tudeerib mitmendat kuud välisülikoolis. Emata on teadagi niru olla, nii on Rene välismaailmaga mõneti konfliktis (oeh, ja veel see kurb kogemus koeraga). Aga kui klassijuhataja Robert viib klassi kummalisse kunstimuuseumi, kus asjad… pole niivõrd asjad kui võimalused, siis saab Rene viimaks uue hingamise ja leiab sõprugi.
Ühelt poolt võiks öelda, et mõneti naiivne tekst (ja kas muuseumidirektor Klaas peab alati “muigama”, selline kordus on kurjast!), kuid samas - unistused on enamat kui meelelahutustööstuse vormitud reaalsus. Et midagigi astuks vastu ämblikmeestele ja jääaegadele. Eks autori kreedo paistab olevat nagu härra Klaasil:
“Mismoodi, tavalised… Nad on ju joonistatud!” vaidles Rene. “Väljamõeldud asjad ei lenda ringi. Kuidas te seda tegite?”“Teie abiga,” teatas Klaas. “Ise te vaatasite neid. Kui kujutlusvõime vabaks lasta, siis on kõik võimalik. Näiteks vaatad lilli maalil ja äkki nad ongi - hops! - sinu ees. On soe suvi, kõik lõhnab magusalt ja lilled õitsevad… Kunst on nagu sild kahe kalda vahel: ühel pool fantaasia ja teisel päris maailm. Ja palun väga - minu muuseumis käige mõlemal pool nii palju, kui tahate. Kui sa imedesse ei usu, ei juhtu ka sinuga ühtki imet.” (lk 39)
mae maailm
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar