Õige majesteetlik jutukogu – peale
sisu ilmestavad seda ka raamatu enda suurus ning külluslikud
illustratsioonid. Kujunduses on puudu üks oluline lisandus – siin
peaks olema Eesti kaart, et kõiki neid rändurite liikumisi saaks
sõrm kaardil jälgida (no mul on vähemalt kohanimedega raskusi).
Mulgimaa ja Pärnumaa valdade juhid peaks andma autorile ühise
tänukirja selle eest, et nende kanti niivõrd unistavalt ja
maaliliselt kirjeldatakse – eks võiks ette kujutleda raamatu
austajate suviseid rännakuid lugude tegelaste jälgedes.
Ma ei mäleta eelmise jutukogu
„Ülikond“ lugude toimumispaiku, aga kõik siinsed tekstid on
külaproosa vaimus (Heinsaare ühe teise jutukogu puhul sai mainitud
lamburiromantikat, aga see oli vist midagi muud kui siinses
raamatus). Ainult et see külaproosa pole mingi olmerealistide
töörügamine või naturalistlik olemise õudus, vaid vägagi
fantastiline mängumaa; omamoodi müstilise, paranormaalse Eesti
teejuht. Heinsaare maailm laenab reaalsusest geograafiat, kõik muu
on... ilukirjandus, mis toimibki omas reaalsuses (tõsi küll, enamik
lugusid võiks algpunktis paikneda lähiminevikus, nii on näiteks
mõnel puhul juttu majanduskriisi tagajärgedest).
Raamatut järjest lugeda pole kõige
targem tegu, minul kulus selleks kolm päeva, mis on selgelt liialt
kiire ülejooks lugude rammusast maastikust. Veel „hullem“ kui on
need kaks pikemat jutustust või lühiromaani, mis on omakorda
justkui ritta seatud novellid, kus tegelane satub maadlema (või
nautlema) üha uute väljakutsetega (mistõttu punkt A ja B on
viimaks vägagi erinevad). Öökulli-lugu läheb ikka päris
pööraseks peale seda, mis hiljuti Loomingus pooleli jäi.
Huvitav on see, et Heinsaare tekstides
puudub enamvähem talv – aga eks siis ongi raskem rännata?
Tegelastel on üsna muljetavaldav hulk ihuhädasid (no tõepoolest,
hulkuv neer ajas südame kergelt pahaks), eks mõnel puhul võiks
kahtlustada ka vaimuhädasid – muidugi, tegemist on alternatiivse
maailmaga, seega toimivad seal natuke teistsugused jõud. Kuid eks
võimalikke hädasid leevendab must huumor.
Võrreldes hiljuti loetud Saare raamatu
illustratsioonidega on siinse raamatu kaunistused nagu...
südamelähedasemad, loodetavasti leiab Marge Nelk rohkem kasutamist
kasvõi raamatukaante loomisel.
„Iga kolme päeva tagant, aga mitte tihedamini, kastis Absalom neeru rasvase ja sooja lihaleemega üle. Hulkuv neer veeretas end siis rammusa supivedelikuga immutatud puuripõhjal aeglaselt ringi, lastes toitvat leent nõnda enese kudedesse imbuda, muutudes sel kombel jälle priskeks ja läikivaks. Tundus tõesti, et Jaan Absalom oli Sellistes sedaviisi oma rahuliku õnne leidnud... Aga ei tohi inimene mõelda, et ta õnnelik on – ei tohi! Sest siis kipub ikka juhtuma midagi, mis selle kõik ära rikub.“ („Ülejäänud elu õnnenatuke“, lk 52)„Nii möödus aeg. Ei oska öelda, kaua ma Arupapi tares juba elanud olin. Võib-olla aasta, võib-olla kaks. Mingeid aastaaegade vaheldumise ilminguid polnud, kui välja arvata suurte vihmade periood, mis asendas neis metsades tõenäoliselt talve.“ („Kui öökull huikab meid“, lk 171)
sirp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar