Lugu, mis esimeses pooles on puiselt mittemidagiütlev, aga siis loo teises pooles saab peegeldumise läbi teistsuguse võtme. Ühesõnaga, 100 aasta pärast ilmub tuleviku Iraaki tüüp, kes väidab enda kohta, et ameerika snaiper lasi ta 2003. aastal maha. Ja nii algab teksti mitteüllatav osa ehk see kahtlane sõjaväelasest mees räägib, millistes Iraagi konfliktides ta osales (Iraan, Kuveit, kurdid, Ameerika sissetung), missugune oli tollane meeleolu jne. Ja kuidas ta lootis ameeriklaste sõbraks saada, aga need lasid ta maha. Mistõttu sattus ta - nagu Saddam Hussein oma sõduritele lubas - jumala aujärje… järjekorda. Nimelt on taevas pooleli alles Aleksander Suurega seotud konfliktides osalenute sõjameeste saatuste vaagimine, seega enne kui järjekord temani jõuaks… no ta saadetakse tagasi Iraaki, kus on aga 100 aastat möödunud.
Ja tuleviku Iraak! Teistsugune! Religiooni kummardamine on kadunud (kuivõrd see põhjustab konflikte), jumal on küll endiselt au sees. Selle mittekummardamisega on mindud koguni niikaugele, et Iraak, Iraan ja Saudi Araabia on tuleviku maailma nö vabaduse verstapostid; neile vastandub Ameerika kui ülejäänud maailma religioossete ekstremistide kants (mistõttu siis toimub ameeriklaste siia kanti emigreerumine) - ning vaba maailm on koostamas plaani, kuidas Ameerika vabastada sellisest jubedusest.
Ühesõnaga… esmapilgul ootuspärane oleviku ja mineviku üle halamine keerab omal moel jumalavallatuks satiiriks, mis on muidugi kiiduväärt lahendus. Meeldiv üllatus, teksti esimeses pooles tõepoolest ei mõistnud, miks sellist teksti õieti niisugusse antoloogiasse kaasati. Natuke sarnane Blasimi versiooniga… ainult et siin on rahulikult veelgi äärmuslikumalt probleem lahendatud - mis hiinlaste hegemoonia, kohalikud rahvad ise saavad religioonikummardamisest loobudes vaimult ja jõult suureks!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar