Romaani võiks nimetada mõnukirjanduseks, niivõrd kenasti erinev läänelikust jutustamisviisist, mõnusalt vaimustav või harjumatu - tegelastega juhtuvad üha pöörasemad juhtumised justkui mütoloogilises aegruumis (milles on küll kaasaja hõng juures). Juhtuvale ei anta seletusi või ei mugandata meile tuttava maailmaga, siin pole harjumuspärast sissejuhatust või sündmuste ülesehitust, tegelased pööravad lihtsalt ümber nurga (õigemini jõuavad järgmisse tihnikusse) ja ongi uus olukord neid ootamas - mitte et see neis suuremaid kahtlusi või moraalseid dilemmasid tekitaks (no ütleme nii, et peategelane abikaasaga ei kõhkle linnatäit inimesi tapmast või leida erinevaid võtteid oma veidrast järeltulijast vabanemiseks jne jne jne), tavamoraali järgi tehakse niisuguseid tegusid et… aga samas muidugi, see maailm ongi niisugune… tume trikster.
Kuivõrd on see originaalne või just aafrikapärane kirjandus, seda ma ei oska kogemuste puudusel hinnata. Või millist mõju võisid avaldada kirjastajad ja muud Euroopa kultuuri mõjutajad - pigem on seda romaani mõnusam võtta kui ühe autori loomistrippi. Löövaid tsitaate ja lõbusaid jutustamisvõtteid on siin muidugi küllaga, postituses toodud tsitaadid on ses suhtes üsna juhuslikult valitud.
Ahjaa, lugu sellest, kuidas rikkuri palmiveinijoodikust poja palmiviinavalmistaja sureb ning poeg jääb seetõttu ilma igapäevasest kvaliteetsest purjutamisest, mistõttu ka poja senised joomakaaslased loobuvad temaga koos trallitamisest. Et teadagi on hinged surmajärgselt mõnda aega maa peal, otsustab noormees seda viinavalmistajat otsima minna - et veenda teda naasma. Sellele järgneb siis üle kümne aastane rännak, mille jooksul joodik kaotab oma surma, leiab tarmuka abikaasa ning kohtub erinevate ilgete või toredate olenditega, kes püüavad teda nülida või poputada jne. Odüsseia aga jätkub ja jätkub, kuni...
“Minu üllatuseks hakkas aga kaurikarp preilna kaelas kohe kummaliselt põrisema, kui ma olin teda härgkonna otsast püsti aidanud, ja preilnat valvanud pääluu tegi silmad lahti ja lasi vilet, mispääle terve pääluupere kohale tormas ja preilna ja minu sisse piiras, ja et nad nüüd ka mind märkasid, kiirustas üks pääluu kohe ühte kõrvalasunud urkasse, mis oli kaurikarpe pungil, haaras säält ühe kaurikarbi, tormas sellega minu juurde ja tahtis seda mulle kangesti kaela ümber siduda. Aga enne kui ta seda teha jõudis, moondasin ma ennast õhuks ja nõnda ei suutnud nad mind tabada, ehkki ma neile säälsamas otsa vahtisin. Arvasin, et küllap oli pääluupere vägi just sinna kaurikarpidesse peitu pandud ja inimese jõud kahanes sedamaid, kui talle sihuke kaurikarp kaela siduda, pääle selle et inimene seeläbi tummaks jäi.” (lk 21-22)
“Nõndaks, tahan veel öelda, et enne, kui meid tolle valge puu sisemusse veeti, jõudsime me ukse pääl kellelegi oma surma maha müüd, seda hinnaga 70 inglise naela, 18 šillingit ja 6 penni, ja niisamuti laenasime oma hirmu intressi pääle välja, milleks oli 3 naela, 10 šillingit ja 0 penni kuus, nõnda et me seejärel oma surmast enam sugugi ei hoolinud ja hirmu me ka enam ei tundnud. Kui me valge puu sisse kohale olime jõudnud, leidsime end suurest majast keset suurt ja ilusat linna, käed aga juhatasid meid ühe vana naise juurde, kes sääl tooli pääl istus, ja siis käed haihtusid. Vana naine istus suures salongis, mis oli ehitud paljude hinnaliste esemetega, ja kui ta meid nägi, palus ta meil istet võtta ja nõnda me siis tegimegi. Siis küsis ta, et kas me ka teame, mis tema nimi on ja meie ütlesime, et me seda ei tea, ja tema ütles siis, et tema nimi on TRUU-EMA ja et ta aitab ainult neid, kes on raskustesse sattunud ja peavad palju piinu taluma, ehkk nad ise kedagi tapnud pole.” (lk 51-52)
“Kuna ta (kuningapoja tapja) mõistis, et kuningas oma poja tapja sedamaid hukata laseks, et tahtnud ta tunnistada, et tema ise oligi kuningapoja tapnud. Seepärast palus ta meil linna (ja mitte Koolnute Linna) jõudes oodata, kuni ta läks ise kuninga juurde ja teatas talle, et keegi oli tema (kuninga) poja tihnikus maha tapnud, tema (kuningapoja tapja) oli need kurjategijad aga nüüd linna toonud. Kuningas saatis sedamaid kolmkümmend teenrit kuningapoja tapjaga kaasa ja too juhatas nad meie juurde, kes me kompsu otsas istusime. Seejärel veeti meid paleesse ja kui me sinna olime jõudnud, seoti komps lahti ning sääl sees oli tõepoolest kuningapoja (ehk printsi) surnukeha. Ning kui kuningas nägi, et nii see oli, käskis ta oma teenritel meid ühte pimedasse tuppa luku taha kinni panna.” (lk 70-71)
sirp
lugemissoovitus
trakyllmaprokrastineerinj2lle
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar