Fowler interpreteerib omal moel Anderseni muinasjuttu “Metsluiged”, ehk siis väga dramaatiline lugu tütrest ja ta isast, kes on vaesed ja jäävad turismihooajal rannas suvitavatele rikastele turistidele jalgu. Ning seda kuningriigis, kus mingid luigepõhised inimesed on mingil moel kuningavõimuga seotud - inimestele (või õigemini võimukandjatele, kes kujundavad avalikku arvamust) see just meelepärane pole. Aga tütar on niisugune üksik ja kui ta luikmeestega kokku puutub (no seda ajal, kui ta juba keskeas vanatüdruk, kes hoolitseb oma väeti isa eest), siis ta avastab, et need luikmehed on toredad ja ta kadunud emal oli nendega seosed jne.
Ühesõnaga, kuna ma seda algupärandit ei tunne ning Fowleri lugu on selline traagiliselt kurb, siis jäi see tekst vähe kaugeks. Vähese lugemuse pealt tundub, et Fowler kirjutab kas puhast kulda või liialt kirjanduslikku… kuntsi. Eks hinnata tuleb seda, et igati stiilselt kirjutatud jms - selles saab ise veenduda kuna Lightspeed on selle loo uuesti avaldanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar