Kas seda teksti võiks nimetada dark fantasy’ks? Või ikka vanamoodsalt õuduseks? Või tegemist hoopis vaimuhaige kujutluspiltidega segatud reaalsusega? Jutt siis sellest, kuidas noormees (või poiss?) otsustab suveööl naabri maja juures, et vaja ronida seal elava naabritüdruku juurde, kuna tal on neidise järgi iha. Mõeldud-tehtud, selleks tuleb ületada mõnedki takistused - kuidas saada rõdule, rõduukse lahti muukida ja kuidas naabri kassist mööduda. Õnnelikult pärale jõudnud noormeest ootab aga veider üllatus, kui naabritütre voodist… Ja seejärel läheb tal õnnetult.
Nagu öeldud, tegu võib olla vaimuhaige kujutlusmaailmaga, kuivõrd autori keelekasutus pole teps mitte korrektselt kirjakeelne, jäljendades üsna… teistmoodi krobelist mõttemaailma; ka teise tegelase kõnepruuk on samamoodi veidrake (muidugi, tegemist võib olla minajutustaja filtriga, mis tõlgendab kõne selliseks nagu see on). Mida rohkem sellele loole mõtlen, seda haigem sealne maailm mulle tundub. Niisiis huvitav ja häiriv lühilugu; õudus pole mu teetass, aga minikoguste kaupa võib tarbida.
“Sõnaga, selle kõutsi tõttu pidingi otsetee asemel ringiga minema. See ei tähendanud trajektoori muutmist linnulennult, vaid teekonna kõrguse varieerimist. Liiguksin üle vaiba, kõuts mind näeks. Seetõttu olin sunnitud tarvitama vaibaalust teed. Venitasingi oma kämbla pikaks nõnna, et pöial puutus pealage ning osutissõrm jalataldasid. Paari pingutamisega pigistasin oma keha lapikuks ning sellisena suutsingi hõlpsasti põrandakatte alla pugeda.” (lk 60)
Kristel Zimmer luges selle jutu ette HeadReadil. Ütles saateks, et see on üks naljakas lugu ja vabandas ette, kui ta peaks ise oma jutu peale naerma hakkama. Hakkaski. Kuulajatel oli ka väga lõbis, eriti loo finaalis koos rehaga.
VastaKustuta