Esmatutvus Raudiga oli lootustandev, üllataval ja meeldival kombel on ka seekordne lühilugu igati loetav. Kui veel võiks mõelda (kuigi võib ka mitte mõelda, sest nii on lihtsam), et tegemist on ulme või slipstreami või horroriga. Igatahes.
Igatahes on lugu selline, et loo peategelane avastab peale uinakut, et toas miski häirivalt sumiseb. Sügisene kärbes. Naine ja lapsed otsivad majast kärbest, aga ei kuskil, pealegi ei usu teda. Öösel mõistab mees, et see sumin on tema peas - ehk siis kärbes on seal. No teadagi, seda ei usu keegi; vaid psühhiaatriga saab järgnevatel kuudel sellest kärbsest rääkida - senikaua kuni psühhiaater kevade poole uurib, et äkki on tegemist hoopis mesilasega. See ajab viimaks mehel hinge täis (ega ta mesitaru pole!) ja otsustab ise kärbse välja opereerida. Selleks tuleb võtta kirves ja pea kaelast lahutada. Tõepoolest… see on lahendus.
Ulme mis ulme. Loo lõpp läheb veidi lahjaks, kärbse vaatenurk seletab nii mõndagi, aga otseselt midagi juurde ei anna, pigem ahendab tõlgendusvõimalusi. Kuivõrd tekstis esineb mõni võikus, ei saa seda soovitada õrnahingelistele lugejatele. Näis, millega Raud edasi üllatab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar