Kuivõrd pakun, et Paul Johannes Raud on Paul Raud (vabandan, kui sherlocklus mööda kõmmutab), siis võib näha kergeid sarnasusi ta varem avaldatud tekstidega, kus samuti keeratakse loogikat mingil moel pahupidi (näiteks käesolev lugu algas pea sama identselt kui “Kärbes”).
Tekst on iseenesest lihtsa ülesehitusega - alkoholism kui probleem on äravahetatud kunstiloome kui probleemiga. Inimesed-sõltlased ei suuda vastu panna loomingulisele tegevusele, ning see on ühiskonna jaoks väga põlastusväärne. Kirjandus, muusika, kujutav kunst, teater, tants jne - ükskõik kes seda (salaja) teeb… on haige. Ja nad tunnevad häbi, et nende loomepalangus loodud teosed leiavad niipalju tunnustust; sellised heidikud saavad käia koos anonüümsete autorite koosolekutel, kus jagavad oma kogemusi - enamus loob vabal ajal, kuid hullemad juhtumid on tööst üldse loobunud ning vaid püherdavad jälkides loomepalangutes (endal seetõttu okas kurgus, et niimoodi mandunud). Muidugi ei saa siin õnnelikku lõpplahendust nautida…
Nagu näha, igati lihtsa ülesehitusega tekst, millel on lõpuks kergeid probleeme üllatamisega, kuivõrd üksüheselt alkoholismiga sidumine kaotab mõne aja pärast värskuse. Aga eks autor katsetabki võimalustega ja proovib erinevaid kirjutamisi, niisugune eksperimenteerimine on alati huvitavam kui sissetallatud radade käiamine.
“Kange kirjutamiskihk ei vaevanud Johanit aga mitte ainult kodus, vaid ka tööl. Vahel ei saanud ta kohe kuidagi ilma väikese kirjutamiseta. Enne mõnda eriti kriitilist operatsiooni pidi ta värisevate käte rahustamiseks paberile panema soneti või kaks. Kui oli vaja koguda julgust, et teatada patsiendile tolle surmavast haigusest, pidi Johan kirjutama enne mõne följetonikese või miniatuuri. Ja loomulikult aitas kirjutamine leevendada väsimust. Pärast tööd, kui kolleegid läksid koju või linna peale jooma, jäi tema alati oma kabinetti tegelema paberimajandusega. See lõppes tihtipeale mõne uue novelliga. Sellest halvast kombest ei suutnud Johan lahti saada. Ikka ja jälle ütles ta endale, et see on viimane kord, kuid siis tõusis töökoormus veelgi või otsustasid tema kahekümnest patsiendist üheksateist ja pool ära surra. Ning ta teadis, et peab valima: kas kirjutada üks parajalt pikk romaan või minna hulluks. Seni polnud Johan leidnud vormis püsimiseks midagi paremat kui üks väike kirjutamine, ja see kohutas teda hirmsal kombel.” (lk 695)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar