Cli fi ehk ökoulme maailmast, kus kliimasoojenemise tagajärjel on osa Antarktika jääkilbist sulanud, mistõttu maailmamere tõusuga on mitmed alad vee alla mattunud. Viimaks on jõudnud inimkond selleni, et püüavad Maad jahutada (näiteks üks projektidest on see, et Austraalia sisemaale pumbatakse merevett, et nii seal tekitada sisemeri, mis hoiaks kohapealset kuumust tagasi - kuigi muidugi see merevee pumpamine niiväga maailmamere tõusu ei peata), muuhulgas tegeldakse selle nimel, et Antarktika jääkilp ei sulaks täielikult.
Nimelt on Antarktikas jää alt manner paljastumas ning inimesed üle maailma on seal töötamas, et uuesti jahutada. Osa rahvast aga püüavad elada nö metsikult, külvates maale kõiksugu seemneid, saboteerides seda kujunevat jahutamistööstust jme. Geneetika abil on taasloodud Siberist leitud kääbusmammutid, ringi traavivad põhjapõdrad. Kuid mandri paljastumisega ilmuvad nähtavale nö haldjakivid, kuhu on kirjutatud tolkienlikus haldjakeeles kõiksugu poeetilisi kohanimetusi. Et siis… Antarktika haldjad? Loo peategelane asubki neid kive vabal ajal uurima, ning selle kaudu mõtiskleb maakera olukorrast.
Selline mõru tulevikuvaade ajastule, kui kliimasoojenemise tagajärjel on elu kõvasti muutunud ning saab üha selgemaks, et endist olukorda pole võimalik taastada - aga nagu üks tegelane ütleb, Maa ongi pidevas muutumises ja sellega tuleb kohaneda. Mis küll ei tähenda, et kliimamuutusele kaasaaitamine on mõistlik tegu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar