Tõeliselt vinge fantasy Korea folkloori ainetel. Nimelt on siis olemas kõiksugu loomad, kes suudavad inimkuju võtta - ja kui tappa 100 inimest, siis saabki inimeseks. Mis veelgi huvitavam, sa saad endale iga tapetu teadmised. Sellise transformatsiooni järele on eriti maiad libarebased - kuigi neil on kuhjaga hoiatavaid näiteid sellest, et inimeseks moondumine võib lõppeda õnnetult.
Seekordse loo peategelaseks on 99 inimest tapnud rebane, kel on niisiis jäänud veel viimane inimene õgida, et vastavalt lapsepõlve unelmale lõplikult inimeseks moonduda. Ainult et… selles kujuteldavas Koreas möllab hävitav kodusõda, kus võimu nimel võitlevad rojalistid ja nö demokraadid. Suurlinnas, kus libarebane resideerub, on lahingute järel rusudes. Kui rebane näeb kohale loivavat pooleldi purustatud mechat, otsustab ta selle haavatud juhi õnneks võtta (surnud inimese söömine ei lähe kirja). Kuid mechajuht on osavam kui libarebane, ta vangistab eluka ja võtab sellelt lubaduse, et rebane aitab naisel sealt linnast põgeneda, kutsudes selleks appi maast ja mägedest väiksemad jumalused.
Naine on kaval - ta võtab libarebaselt vannet tiiger-targa (“tiger-sage”) nimel - ja nii jääb libarebane jänni, kuivõrd nooruses oli rebaseema viinud rebasepoisi viimase tiiger-targa juurde, kes siis ennustas nii mõndagi. Nojah, libarebane kutsubki põgenemist katma väiksed jumalad, aga kõik ei lähe ei lähe nii nagu plaanitud.
Kui teksti niimoodi kirjeldada, võib see tunduda veidi totakana - mis libarebane ja mecha ja tiiger-tark. Aga tegelikult mõjub see loodud maailm igati orgaanilisena - ongi sellised mütoloogilised elukad, kes tegutsevad inimmaailma äärealal ja keda inimesed tunnevad ennekõike muinasjuttude kaudu. Ja see libarebane… no ta on nii rebane kui ka inimene oma mõttemaailmalt. Väga kihvtilt kokkukirjutatud tekst, hoopis erinevam kui eelmised tusased kokkupuuted Lee loomega.
“The statue, one of the few treasures of the district to escape damage, depicted a courtesan who had killed an invading general a few centuries ago by clasping her arms around him and jumping off a cliff with him. My mother had remarked that if the courtesan had had proper teeth, she could have torn out the general’s throat and lived for her trouble. Fox patriotism was not much impressed by martyrs. I liked the story, though.” (lk 490)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar