Beagle näib autor, keda peaks lugema, aga ometi ei võta midagi kätte, ikka on selline tunne nagu oleks ta ühe romaaniga kõik vajaliku ära öelnud (päris kurb saatus elavale autorile). Millel selline eelarvamus põhineb, ei oska ausalt öeldes põhjendada. Juhtus siis harukordne juhus, et lugesin Beagle’i lühiproosat.
Ja lugu on täiesti okei, omal moel lõbustavgi. Tiinekast tüdruk eiab, et ta noorem vend on ilgelt tüütu marakratt, aga vanemad ei luba poissi füüsiliselt karistada. Taga hullemaks, peagi avastab õde, et vennal on üleloomulikud võimed - 8-aastane poiss tunnistabki, et on nõid (mitte võlur ega maag). No uskumatu värk, õe elu läheb veelgi keerulisemaks, kuna noor tatt võib hea- või pahasoovlikult rakendada võlujõudu. Aga kuidagi saavad nad hakkama.
Kuni ühel päeval juhtub õel õnnetus - ta saadab oma ihaldatud noormehele armastuskirja (ikka paberil, tegemist on nö vanamoodsa 1980ndate eluga), siis aga otsustab, et noormees ei tohi seda kirja näha. Kuid kirja ei saa enam poisi korterist kätte, niisiis palub neiu viimases hädas nooremalt vennalt abi, et see toimetaks kirja tagasi, enne kui ihaldusobjektil on võimalik seda lugeda. Vend lubab aidata, aga… nad satuvad lõksu, kuna üks kuri nõid ei taha endast potentsiaalselt tugevamat nõida enda kõrvale. Lastel on probleem… ja mitte väike.
Tekst on üsna humoorikas kuni selle intsidendini - no mida sa teed, kui niigi tüütu väikevend osutub korraga võlujõudu kasutavaks nõiaks (kes pealegi ei oska seda õieti teha)? Eks tuleb väikevend paika panna, aga uutes tingimustes pole see nii lihtne. Lisaks tuleb varjata vanemate ja teiste eest seda saladust. Ja taguda vennale pähe arusaamist, et ta võlujõudu suvaliselt ei käsitleks. Raske on vanema õe elu, eriti veel niisuguse vennaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar