Esimene kogemus Shearmaniga oli väga huvitav ja lõbustavgi, siis see jutt on hoopis teistsugune, eriliselt ahistav ja sünge. Omal moel võiks eeskujuks olla Orwelli “1984”, aga… ei ole ka.
Kujuteldav maailm oleks justkui paralleelmaailma lähitulevik, mida valitseb jumalik kõikvõimas Kuraator. Peategelane Andy on suvaline noor jorss, kes korraga valitakse kunstimuuseumi restauraatoriks (Kuraator pole selles mõttes kuraator). Muuseum koosneb maalidest, mis kujutavad inimkonna ühe aasta ajalugu - omamoodi interaktiivne taies, kus hiiglaslikule teosele mahub maailma terve aasta sündmustik. Andy saab muuseumiülemuselt käsu hakata proovitööna taastama 1574. aasta maali. Ja Andy vajub selle kunstimuuseumi veidrasse ellu, mälu tuleb ja kaob jne jne. No mis seal õieti toimub, on raske kirjeldada. See on mingi moel ballardlikult haige vaikelu, aga mitte ainult. Lõpuks tekib kokkupõrge selle kõikvõimsa Kuraatori tahtmistega ning Andy ja muuseumijuht peavad hüppama üle oma varju - aga tehtu eesti ei pääse.
Hea küll, see on vägagi krüptiline ja väheütlev lootutvustus, igal juhul on tegemist huvitava… düstoopiaga? Või mis see olla võikski. Peale Gaimani lõbustavat tilulilu on selline tekst vägagi külm dušš - karastav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar