Ei oskagi lugu adekvaatselt kokku võtta. Inimkond on rännanud ammu aega tagasi tähtedele ja seal edukalt jagunenud kõiksugu mutatsioonideks, vastavalt aegruumile. Ühe rikka planeedi aristokraat Goshevan keerab peast segi ning leiab, et peab minema uurima inimese olemust - ehk siis oma elupäevi mitte sellega täitma, et raha ja võimu teenida.
Ta müüb oma vara ning käsib naistel ja lastel omapäi hakkama saada, ning põrutab aastate pikkusele eksirännakule, kuni jõuab ühele jäisele planeedile. Seal kuuleb ta inimestest, kes olid sellel planeedil esimesed sisserändajad ning kes pöördusid vabatahtlikult metslusse - koguni modifitseerides end neandertaallasteks. Ehk sis palveränduri kujutelma järgi on nad vähem kui inimesed ja rohkem kui inimesed - milline ideaal! Goshevan laseb hilisasukate kehamuutjal (on selline populaarne amet seal jäisel planeedil) end samuti neandertaallaseks opereerida, ning mitme aasta pärast on tal võimalik asuda otsima neid metslastest esmasaabunuid.
Igal juhul, lugu teeb mitu head käänakut (sest seda jutustab algselt see kehamuutja kui hoiatavat eeskuju) ning pea traagiline lõpp… võib olla veel nii mõndagi. Autor on kokku seadnud huvitavaid arenguid kõiksugu ühiskonnakordadest, infotehnoloogiline areng näib viivat pigem suurema ebavõrdsuse või koguni orjandusliku korra loomiseni. Mis viiks mõttele, et kas tõesti propageerib autor pigem puukallistajate eluviisi (mitte et mul midagi selliste ideaalide vastu oleks)?
Igal juhul, kahtlemata üks selle kogumiku huvitavamaid lugusid. Viis, kuidas lugu jutustatakse, meenutab pisut Simmonsi “Hyperioni” osavõtjate traagikast pulbitsevaid elulugusid.
“Lokni asetas käe Goshevani turjale, pigistas seda ja lausus: “Kui meid saab olema liiga palju, tapame kõik mammutid ning siis tuleb meil hakata küttima siidkõhtusid ja shagshay’sid. Ja kui ka neid enam pole, siis peame raiuma jäässe auke ja tapma hülgeid, kui need üles õhku võtma tulevad. Kui ka hülgeid enam pole, siis oleme sunnitud mõrvama kikilia, vaala, kes on meist kõigist targem ja tugev kui jumal. Kui ühtegi looma enam pole, hakkame välja kaevama kõverjuuri ja sööma karusnahakärbeste vastseid ning murdma oma hambaid, kui järame sammalt kaljudelt. Viimaks saab meid olema nii palju, et hakkame lumeõuntele ruumi tehes metsi tapma. Siis tärkab inimestes ahnus maa järele ning lugu lõpeb sellega, et mõnel on seda rohkem kui teistel. Ja kui vaba maad enam pole, siis hakkavad tugevad elama nõrgemate tööst ja nõrgemad omakorda müüma leemekausi eest oma naisi ja lapsi. Kõige tugevamad hakkavad maa pärast sõdima ja meid muudetakse inimküttideks. Oleme mõistetud põrgusse nii siin kui ka teisel pool päeva piiri. Ja siis, päris lõpuks, nagu juhtus Maal enne väljarändu tähtedele, tuleb taevast tuli ja devakisid enam pole.”” (lk 273)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar