Lisandusi Glokta narratiivile (kogumiku avalugu on teatavasti sellest, kuidas Glokta viimaseid tunde füüsiliselt terviklikuna ringi uhkeldas) ehk sellest, mil viisil Gloktale määratud Dagoska on varisemas Gurkhuli piiramisrõngas kokku. Glokta ise on põgenenud, Gurkhuli vägede vastu võitlevad ehk Nicomo Cosca palgasõdurid.
Jutustajaks on kriminaalse minevikuga munk nimega Temple, kelle ainsaks sooviks on rusustuvas linnas elupäevi natukenegi pikendada. Ainult et… kuidas. Lõpuks suudab ta tagasi põgeneda oma kirikusse, mis aga võtab vastu põgenikke, haavatuid ja surijaid, kelle eest kirikuteenrid püüavad kasvõi sümboolselt hoolt kanda (eesotsas Kahdiaga, kellel oli Gloktaga nii mõnigi meeldejääv kohtumine). Siis aga purustavad kiriku ukse Sööjad (ehk Esimese Seaduse rikkujad) ning pakuvad ellujäänutele tehingut - kas Temple’i keha või kõigi kirikusse pagenute tapmine. Loo peategelane valib teadagi mida…
Jutt on siis… kas nüüd just rõõmuga loetav lühilugu, aga igati hea täiendus Esimese Seaduse triloogia raamatutele ning annab lisateavet sellest, mis elajad need Sööjad õieti on. Ka neil on au ja ühtlasi selge arusaam hinnast, mida nad maksavad Esimese Seaduse rikkumise eest. Eks moel võiks mõelda, et Abercrombie annab Sööjatele nö inimlikku mõõdet… kuigi samas ei saa öelda, et nad kuidagi sümpaatsemaks muutuksid. Ja muidugi ei saa unustada Dagoska langemise traagikat, see on maapealse põrgu taaskehastus.
“Times like these reveal a man for what he truly is. For a while Temple had convinced himself he was a righteous man, but it is easy to be virtuous before your virtue is put to the rest. Like a camel turd baked in the sun, beneath the pious crust he was the same stinking, self-serving coward he had always been.” (lk 104)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar