Kui veidi kurjema pilguga lugeda, võiks Söödi luuletamist nimetada grafomaanlikuks - kujundeid suurt ei kohta, küll aga ohtrast tundlevat ohkimist. Mina ja luule, mina ja ema, mina ja naised, mina ja isamaa, mina ja loodus. Muidugi, kontekst on teine, enam kui sada aastat tagasi oli selline härras sirgemeelsus ehk igati normaalne - mõnelgi puhul võiks Söödi napakavõitu luuletamine olla äravahetamiseni sarnane Juhan Liivi loomega. Isamaaluule on ootamatult mehine, naised kui sellised ei kuulu õieti isamaaga kokku - kuigi eks kuidagi tuleb neid lapsi ka saada.
Luulevalik on siin postituses millegipärast 19. sajandi lõpust, eks Sööt jauras 20. sajandil veel pikemate luuleteostega.
Mu laulud, mu väikesed laulud.
Mu laulud, mu väikesed laulud
On ainult sinule.
Nad tõstavad paludes käed
Su poole ülesse.
Kuid võõralt ja külmalt sa tõrjud
Nad ära enesest:
Ei iialgi saa küll aru
Sa nende palvetest
28.I. 1894 (lk 39)
Petetud.
Ilm läks äkist’ selgeks,
Nagu naeratas -
Arvasin, et armsam
Vistist’ tulemas.
Jooksin õue pääle
Kohe vaatama -
Tahtsin oma neidu
Hõiskel tereta.
Petetud ma aga
Olin rängasti:
Ei see olnud tema -
Oli päikene.
1889 (lk 123-124)
Kullake, sul kuldne süda.
Kullake, sul kuldne süda,
Süda helde, hää;
Sinised ja targad silmad,
Kullakarva pää.
Sinu kuldne, helde süda
Pöörab teiste pää -
Mina kurb ja kahvatanud,
Et su süda hää.
21.I. 1894 (lk 143)
Nad naersid.
Nad naersid mu jõuetut raudjast,
Mu vana kuube ka, -
Kuid ei nad mu luulehobust,
Mu peegasust naerda saa.
Las naerda! Sest kuub ja raudjas
On nende sarnased:
Vast täna või homme juba
Nad rändavad Petseri teed.
25.II. 1894 (lk 173)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar