Huumorikalt masendav lugu tähtedevaheliste reiside teostajatest, kes koguvad planeetidelt erinevaid eluvorme. Nii ollakse Marsil ja muuhulgas satub nende kogusse sealaadne paks elukas. Et proviandist on kitsas käes, on laevakaptenil plaan see orikas lihaks teha. Ainult et… tagasiteel selgub, et see notsu oskab rääkida ja on vägagi teadlik niisugusest tõurastamisplaanist - tegemist on omaette kosmoserassiga, keda marslased kutsuvad wubiks.
Wubid on rahumeelsed olendid - et nad on nii kohmaka kehaehitusega, eelistavad nad teiste rassidega sõbralikult suhelda, mis muudab nad üpris intelligentseks olenditeks (miks mitte maalaste etemaks); neil on koguni telepaatilised võimed. Ning see… tekitab meeskonnas hämmastust, kuna wubiga vesteldes ei esine nad just kõige teravamate pliiatsitena pinalis. Vestelda on muidugi tore, aga süüa on niisamuti vaja, nii otsustab kapten selle orika maha lüüa ja kokale üle anda. Wub küll palub mõistmist ja püüab kaptenit meelitada kõiksugu uute teadmistega; kuid enesekindel mees on lapsepõlves sigade kasvatamisega kokku puutunud ja seega pole tal seatapmisega probleeme. Küll aga hakkavad probleemid ilmnema söögilauas, kui wubi mekitakse…
Ühesõnaga, musta huumori pärlike, mis võiks viimaks eesti keeles ilmuda. Mingis mõttes kui karm ülesäratus lastekirjandusest, kus loomad räägivad inimestega kui võrdne võrdsega. Samas - kui see, mida sa sööd, muudab sind nii kiirelt… siis võiks küsida, kes / mis tegelikult peale jäi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar