Jätkub siis Eesti argielu koleilma kirjanduseks valamine - seekord lühinäidendis kahe noore tulevikust ja minevikust. Talulapsed soovivad nimelt abielluda ja on kihlatudki, kuid neiu isa ei anna pulmadeks luba ja nii juba aasta aega. Lõpuks paneb noormees oma tulevase äia fakti ette - kuna tema peab linna tööle minema, on õhtul pulmapidu. Oh häda, leiab tulevane äiapapa, ja just möödunud ööl oli talle unes end kadunud naine ilmutanud ja käskinud lapse eest hoolt kanda! Kuidas - kas pulmi ära hoides või lastes lapsukestel naituda, sellest ei saa vanamees aru. Küll on aga tal ikka alles vastumeelsus selle väimehe vastu.
Päeva jooksul selgub, et vana peremees on sünnitalu üle võtnud oma vanemalt vennalt, kelle joomiste ja kahtlaste tehingute tõttu oli talu haamri alla minemas. Uus peremees pidi sünnikoha päästmiseks oma vaese pruudi jätma ning võtma rikka pruudi. Kuid õnn ei püsinud kaua - uus tütar suri tütre sünnitamisel, nii nagu oli varem surnud endine pruut poja sünnitusel. Ning nüüd, pulmapäeval adub peremees aina suurema ängistusega, et äkki… Noorte abiellumises on midagi tõeliselt vastumeelset, on ju noorikudki nii ühte nägu. Aga pulmamasinavärk on käima tõmmatud, väimehe käsul ilmuvad pillimehed ning õhtul peaks saabuma pastor, et noored paari panna. Ugrimugri seebiooper jätkab oma õudsal viisil…
Näidend on õige kehvake ja oleks kuritegu seda uuesti lavastada. On küll draamat, aga tänapäeva mõistes pigem piinlikult teostatud. Huvitavaim tegelane on ehk peremehe vanem vend, endine sünnitalu omanik, kes tuleb talu tagasi nõudma ja paistab olevat mestis väimehega… mistõttu taluperemees (ehk noorem vend) satub üha pingelisemasse olukorda. Justkui trikster laamendaks talupoegade seebiooperis… aga siiski näidendit suurt ei päästa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar