Triloogia on lõpuks läbi ja selle lugemiskogemuse võib rahulikult kuulutada ameerika noortekirjanduseks, triloogia finaal läheb ikka nii… ameerikalikult läilaks või õigemini noorte massikultuurile omaseks. Eks sellevõrra tekib mõneti kiuslik küsimus, kas selline supermanitemaatika on ikka eestikeelses tõlkes üdini vajalik - kuid see on muidugi rohkem minu probleem, seoses üleloomulikku sisaldava noortekirjanduse vähese tundmisega.
Seekordses romaanis (eelmised osad “Terassüda” ja “Tulekahi”) on siis Kättemaksjaid juhtimas uus tulipäine noor liider (kes muuseas ka triloogia peategelane), nad võitlevad oma kõikvõimsa endise liidriga, kes on läinud üle pahade poole ning otsustas eelmises osas omandatud teadmistega saada maailmavalitsejaks - selleks tuleb aga kõige võimsam Eepik nimega Häda hävitada. Kuid Häda pesitseb kuskil Maa orbiidil või koguni taevakehal. Kättemaksjate kamp aga kavandab endist liidrit tagasi heade hulka tuua - mis tähendaks omakorda võimalust, et kõiki Eepikuid võiks tagasi inimesteks muuta. Kui vaid…
Teadagi ootab Kättemaksjaid enam kui hullud katsumused, kuid oma eesmärki ja armastusse uskudes on võimalik nii mõndagi mäge nihutada (seda ka enamvähem otseses mõttes). Mis veel hullem - ka Kättemaksjad avastavad, et nad peavad ikkagi selle Häda kallale minema, aga kuidas? Noh, nagu Tolkieni kangelaste puhul, nii satuvad neile ootamatutes olukordades ootamatuid liitlasi. Kuid kas sellest piisab?
Sandersoni romaanid on hästi teostatud meelelahutus. Vanema inimesena ma ei oskaks seletada, kas selles triloogias on midagi sellist, mida võiks nimetada eripäraseks; põhimõtteliselt vihtlevad siin klišeed, mis on segatud kiire actioniga. Ohutu adrenaliin, vürtsideta. Kuid nagu öeldud, ma tunnen end ebakindlalt noortekirjandusega ning selle triloogia lõpetasin eelkõige seepärast, et ikkagi tuntud autor jms.
“Lasin temast lahti. Ja lahkusin siis, nagu ta palus.
Tundsin end argpüksina. Samas tähendas meeskonnaliikmeks olemine osaliselt seda, et said ise ka aru, kui keegi teine võis sinu tööd paremini teha. Ja meheks olemine tähendas osaliselt mõistmist, et on aeg lasta oma surematul tüdruksõbral ise sedapuhku kangelast mängida.” (lk 40)
“Jõudsime näidatud asukohta, soolast kaldtee juurde., mis lõppes nüüd meist vasakul järsult ära. Üks versioon meist kolmest hargnes ja hakkas mööda kaldteed üles minema. Teisikud kandsid meie riideid ja neil olid samad võltsnäod, mida meiegi kandsime. Kolm inimest teisest reaalsusest, kes elasid Ildithias. Vahel tegi mu ajule haiget mõelda selle peale, kuidas see kõik töötas. Need näod, mille Megan meile ette pani… kas see tähendas, et need kolm tegid samu asju kui meie? Olid need versioonid meist või kolm täiesti erinevat inimest, kes sattusid kuidagimoodi elama elusid, mis sarnanesid väga meie omadega?” (lk 119)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar