10 september, 2017

Steve Duffy - Bears: A Fairy Tale of 1958 (Beyond the Woods, 2016)

Huvitav lugu karuperest, kes kolib Ameerika äärelinna. Juba esimesest päevast peale lähevad neil suhted naabritega metsa - karud küll püüavad… aga nad on ikkagi karud. Karupoeg situb ja karuema peab uurima, mida fekaal sisaldab, kas karupoeg on tervisliku toitumisega - naabrite krundil nende silme all on see küll mõningast hämmeldust äratav tegu. Kui karu ehmatada, siis nad urahtavad või vehivad käpaga - jällegi, see võib olla nii hirmutav kui kergemaid kehavigastusi põhjustav. Karuema on peagi sunnitud vaid koduseinte vahele peituma. Vell hullem, karuisal kui pere rahateenijal (tegevus toimub ikkagi 1958. aastal) viskab siibrisse tasuv tsirkusetöö ning ta jääb tööta ja hakkab jooma. Karud ei välju enam üldse oma äärelinna kodust, uitavad seal omapäi ringi, mille tagajärjel uus kodu muutub õige haisvaks prügimäeks. Kuni ükskord peavad karud ikkagi minema kohalikku supermarketisse toiduvarusid täiendama. Tagasi tulles…


Tagasi tulles saame siis teada, et see jutt on “Kolm karu” muinasjutu ainetel, aga seda siis 1958. aasta Ameerika varakamate elanike äärelinna tingimustes. Duffy karud on ühtaegu inimlikustatud (räägivad inglise keeles, sõidavad autoga, kasutavad dollareid) kui ka karud, kes teevad oma karuasju. Eks see kõik moodustab õige tragikoomilise loo, kuigi härda inimesena jäi minu jaoks kõlama eelkõige traagiline joon - sest karuemast (kes on selle loo jutustajaks) hakkab nii kahju: naabrid on õelad ja karuisa on õige… karune mühkam. Aga lõpuks pole kõik nii hull, karud pääsevad sellest ühiskondlikust lõksust.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar