Justkui eellugu Irvine’i loole… mistõttu oleks järglane Weiri “Marslasele” ehk siis makroplaanis on juttu inimkonna püüdlustest Marsile minekust 21. sajandi teisel poolel (okei, siin tekstis väike vastuolu Irvine’i looga, kus tolleks ajaks juba möllati Kuul, millest pole siin juttugi).
Kuid eks loo pealkirjast ja makroajaloost hoolimata on tegu pea ulmevaba looga naisest, kes otsib oma bioloogilist isa. Et ta ema oli seotud Marsile mineku ebaõnnestunud missiooniga, arvab peategelane, et keegi neist surnutest või muidu tollase projektiga seotutest peaks olema tema viljastaja - kuid ema ei nõustu sellealast teavet avaldama. Nüüd vanemas eas on ema radioaktiivse kiirituse tõttu parandamatult haige ning isa saladus paistabki jäävat selgusetuks.
Lugu algab kui mingi ülevaade võimaliku lähituleviku stsenaariumist, kuid pikapeale läheb üle isiklikuks looks, mis mõjub igati emotsionaalselt. Ja sellisest inimlikust vaatenurgast on see päris hea ja hingeminev; tütre otsingud ja ema süvenev haigus kulgevad lootusetusse. Omal moel ilus ja melanhoolne lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar