Soome huumor mulle üldiselt meeldib (Lassila! Kivi!), aga kui Kyrö selle romaani puhul on juttu huumorist, siis see millegipärast minu peale tööle ei hakka (tegelikult oli sama probleem ka Kyrö esimese eestindusega). Umbes nagu see hiljuti linastunud film “Minu näoga onu”, mida pidavat komöödia olema, ent polnud minu jaoks teps mitte.
Ma saan aru, et romaani puhul tuleks näha seda vana ja uue maailma, väärtussüsteemi kokkupõrget, aga see pole niivõrd naljakas kui pigem kurb. Kyrö vanamees pole muidugi kohanemisvõimetu känd, eks ta elukogemuse varal hammustab mõnegi tänapäeva maailma probleemi lahti. Aga samas teeb ta testamendi, kus sõnaselgelt kohustab oma järeltulevaid põlvi tema loodud kodu eest hoolitsema - kas selline sundimine on just parim lahendus… ei tahaks nagu jaatavalt vastata. Ega ei saa öelda, et vanamehe tööle ja kohustustele pühendunud elu oleks just retsept õnne saavutamiseks; selline empaatiavaba lähenemine ei teinud kodust elu suurt õnnelikumaks. Polnud siin perenaisel ega järeltulijatel suuremat rahulolu, ikka rullisid selle jändrikust vanamehe suhtlemisraskused üle koduse elu.
Mingil moel võibki rääkida vanamehe egoismist - peamine, et peale surma saadaks mehe suurust igavene au. Kuidas ta oskas säästlikult elada ja millise varanduse ta kokku kogus, et seda armulikult laiali jagada (tingimusel, et tema loodud kodu korras hoitaks!). Et siis… rahaga saab lunastust. Milleks nüüd ja praegu teistele positiivseid emotsioone pakkuda (no hea küll, lastelastega on tal omapärane kontakt)? Mingis mõttes siis… jääb arusaamatuks selline empaatiavaba ellusuhtumine, uhkeldamine nö padusoomlaste väärtustega (mitte et ma kahtleks autori ambivalentses suhtumises).
Ehk siis võibolla just see empaatiavaba elutarkus ogi niisugune keeruline teema, mis nüsib võimalikult huumorilt tiibu. Tore on, et põhimõtetega inimene, aga kas peale enda tegi ta veel kedagi õnnelikumaks? Nagu ei tundunud nii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar