15 oktoober, 2017

Seth Dickinson - Laws of Night and Silk (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)


High fantasy undamine, õnneks mitte nii hullult kui Abrahami või Wolfe’i puhul… aga ikkagi päris tüütav lugemiskogemus.


On siis kaks impeeriumi, mis võitlevad ellujäämise eest (küsimus on veeressursside kasutamises). Vanem impeerium (peategelase pool) kasutab võitlemiseks erilisi noorukeid, keda on sünnist saati pimeduses ja üksikvangistuses kasvatatud, et siis vajalikul ajal maagi/võluri juhtimisel ta võitlusväljale paisata ja nii ta toorest võluenergiat vaenlaste hävitamiseks kasutada. Noorem impeerium ei taha nii radikaalseid lahendusi kasutada, nendel on kasutuses sadu võlureid, kes siis püüavad vaenlasi maha niita. Ühesõnaga siis probleem selles, et kas nende laste sõjariistadena kasutamine on kokkuvõttes sammumine eetika Pyrrhose võitudel või on see taktika lõppkokkuvõttes edukas noorema impeeriumi tagasitõrjumisel või koguni ohjamisel.


Aga lool on veel üks kiik - nimelt on need erilised lapsvõlusõdurid vanema impeeriumi võlurite lapsed; mis siis tekitab mõnevõrra eetilisi piinu nende sünnitajates või sigitajates, kuivõrd vanemlike tunnete puhul on mõneti kurb vaadata, kuidas niisuguse plahvatusliku võlujõu käsitlemine neid lapsi hävitab. Nii vaatab loo peategelane õudusega, kuidas tema tütart kasutatakse… ja temalt oodatakse oma hoolealuse sama edukat destruktiivseks ülirelvaks kujundamist.

Nii võttes pole lugu kõige hullem… küll on aga mõneti emotüütu, justkui tuumapommile elu sisse puhumine. Võidetakse lahinguid meeletu ülekaaluga vaenlaste vastu, aga selline massimõrv ei oma mingit tähendust, ikka paisatakse nende impeeriumi vastu uusi sõjavägesid - et nagu kaua võib? Nojah, high fantasy, vaja sinna toppida kõiksugu üleloomulikku ja eetilisi dilemmasid.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar