Kurblik lugu naiste planeedist, kuhu on naasemas mehed. Aastasadu tagasi surid seal epideemia tagajärjel mehed, ning sellest ajast saati on naised omapäi hakkama saanud (et niivõrd palju elanikke kaotati, siis seetõttu toimus ka tehniline regressioon). Kuid nüüd on seal maandunud laev koos suurte lihastega meestega, kellel on “rõõmusõnum” jagamiseks - Maal on nüüd sugude võrdsus; aga et on teatavaid probleeme geenidega, on neil sigimiseks vaja naisi juurde. Ja et nüüd mehed naasevad ning aitavad siinset maailma paremaks muuta - sest vaid koos meestega on parem elu. Kohalikud naised pole ideest just ülemäära vaimustunud - nende ühiskonna tehniline tase on tõusuteel, kuigi pole veel jõudnud epideemiaeelsele tasemele, mistõttu laevaga saabunud mehed on paratamatult… militaarselt etemas arengujärgus.
Lugu, mis osutab näilise ja tegeliku vahekorrale - kuigi saabunud maalased räägivad maalaste võrdõiguslikkusest, ei kohtle nad planeedi naisi just… respekteerivalt; justkui poleks siinne ühiskond meesteta elujõuline, see on puudulik, naised ilma meesteta pole… normaalsed Noh, kohalikud nii just ei arva. Eks siis jutt toitubki sellest vastuolust (sellest siis üsna otsene feministlik näpuga näitamine). Kas traditsiooniline peremudel (mille käigus pole maalaste ühiskond just eriti rõõmsalt toimiv) või siis siinne toimiv ühiskond, mis saab oma probleemidega kenasti hakkama.
Sonic Youth laulis kunagi “fear of a female planet” ja ekstaole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar