Huvitav, kas Mehis Heinsaar on kunagi seda juttu lugenud? Igal juhul kuidagi sarnane meeleolu, teatud melanhoolne ilu ja muidugi nurgatagune vapustav armastus. Eks jutt on ka osalt satiir tõusikute asjus - eriti Svetlana ja ta erakordsest leiutajast mees oma jaburate väljamõeldistega. Mõneti huvitaval kombel on see tagasihoidlik jutt hiljuti ilmunud Vandermeeride teadusliku fantastika üliantoloogias, huvitav valik.
Aga jah, Sergei on selline vaikne nokitseja, kes pole just edasipüüdlik tüüp ning vabal ajal mõtleb ta igasugu tehnoloogilisi uuendusi välja. Uisud, millega saab vee peal sõita, nähtamatu juuresoleku agregaat (mis töötab vaid tagasihoidliku 35 kilomeetri raadiuses) või kohaliku toimega antigravitaator, tänu millele saab teha toalakke oma töönurgakese - mis küll ta õnnetule naisele ei meeldi. Sergei on nimelt õnnetus abielus ja hea näide sellest, miks tasub turvaseksi harrastada - pole ohtu, et lapse pärast peab abielu hambad ristis kannatama. “Nad tutvusid. Sergei kuulis, et naise nimi on Tamaara. Nad kohtusid mõned korrad ja abiellusid. Siis sündis poeg, kellele Tamaara pani nimeks Alfred.
Tamaara oli igav naine. Ta ei tundnud millegi vastu huvi, istus vaid kogu aja akna all tugitoolis ning tikkis kasse, luiki ja põtru. Valmis vaibad riputas uhkelt seinale. Sergeid ta ei armastanud. Abiellus vaid eraldi toa pärast. Ja veel sellepärast, et oli hobusekasvatuse instituudi lõpetanud, kuid ei tahtnud maakolkasse tööle minna.” (lk 143)
Viimaks jõuab Sergei äratundmisele, kelle järele ta tegelikult igatseb… ja hiliskeskealise mehena läheb sellele olendile külla, kaasas päikeseenergast toituv nooreks tegemise aparaat.
“Ikka tundus talle, et tema aparaadid on liiga ebatäiuslikud ja pole põhjust nina püsti ajada. Nii leiutas ta näiteks “Tülisummuti”, mille seadis üles kommunaalkorteri kööki. Seade registreeris kahekümne jaotusega skaalal elanike meeleolusid. Esimese paha sõna peale hakkas nooleke värelema ja jaotusi lugema, lähenedes aegamööda punasele joonele. Punase joone kohal lülitas nool sisse tülisummuti. Kõlas vaikne rahustav muusika, automaatpulverisaator pihustas õhku palderjaniekstrakti ja lõhnaõli “Valge öö” ning tülisummuti ekraanile ilmus kentsakas väänlev mehike, kes tegi publikule kummarduse ja lausus siis: “Pikka meelt, kodanikud!” Sel kombel katkes tüli juba eos ja kõik korterinaabrid olid Sergeile tema tagasihoidliku leiutuse eest tänulikud.” (lk 146-147)
Teaduslikuks fantastikaks on seda teksti raske pidada, pigem on tegu fantasyga - Sergei kõiksugu leiutised on lihtsalt niivõrd uskumatud (või sotsrealistlikust vaimust kantud?) ja no loo tundetoon on ka pigem selline… ulmelises soustis tragikoomiline lamburiromantika kahe inimese õnnetust armastusest. Igal juhul, väga armas lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar