13 detsember, 2017

George R. R. Martin - The Sons of the Dragon (The Book of Swords, 2017)



Kui rüütlilood on noortele, romaanisari laiale lugejaskonnale, siis need jutustused Targaryenide kuningasoo ja Seitsme kuningriigi ajaloost on eelkõige andunud fännidele - tegemist on siis kroonikalaadsete ülevaadetega, kus jutustajaks on anonüümsed ajalookirjutajad. Kuivõrd ajaloo kirjutamine pole kunagi neutraalne ning loo jutustajagi tunnistab mitmel puhul, et vahel pole usaldusväärseid allikaid, eks siis see lisab jutustusele oma pitseri - nii nagu romaanisarjagi puhul saad erinevatelt jutustajatelt toimuvast vaid nende vaatenurga.

Põhimõtteliselt on ühes sellises Targaryenide loos kondenseeritult olemas kogu “Jää ja tule laulu” mahus sündmustik, kui mitte enamgi, sest näiteks see jutustus hõlmab mitut aastakümment - tõsi küll, siin on lõpuks rõhk Maegor Julma kuuel valitsemisaastal. Ja kuivõrd tekst on tihendatud, siis seda enam torkavad silma esiletoodud… juhtumised. Nii on siin neljakümnel leheküljel üsna vägev popurrii kõiksugu mässudest, vennatappudest ja intsestidest ning muidu grandioossetest jõhkrustest. Et siis Martin ja Targaryenid ja Westeros kogu oma pahelisuses. Lehekülg lehekülje järel läheb tekst aina… hullemaks, lõpuks vangutad päris hooga pead kui Maegor saadab korda järjekordse ainuvalitsejale omase teo. Igal juhul, verd lendab siin palju.

Kuigi olen seni lugenud Targaryenide jutustustest vaid ühte, aga kui mälu ei peta, siis see tekst paigutub kõige kaugemasse aega ehk siis peale seda kui on Targaryenid on Westeroses ülemvõimu saavutanud. Dragonstone on küll nende peamine pesa, kuid King’s Landing on valitud uueks pealinnaks - ning selle jutustuse ajal on alanud sealse kindlustatud kesklinna ehitamine (mis romaanisarja ajaks on ositi juba mahagi jäetud). Lohesid jagub suguvõsa igale tähtsamale liikmele, samas pole nende kasutamine kindel võidu garantii - odaheitemasinate jms abil on võimalik lohest jagu saada. Muidugi on omaette ooper jutustuses esinevad erinevad aadlisuguvõsad - nii mõnigi on säilunud “Jää ja tule” aega (muuhulgas kõik olulisemad, kes kuningriigi osasid ajalooliselt valitsevad), kuid paljud nimed on tollasest hiilgusest hoolimata romaanisarja ajaks mälestustest pühitud. Eks oleks huvitav aru saada, miks just Dorne oli see maanurk, mis Targaryenitele kõige kauem vastu pidas, mina pole seda suurt mõistnud.

Jutustuse sisuks on siis lugu kuningast ning ta vanemast ja nooremast pojast. Vanem poeg kui troonipärija on selline pehmohingeline intellektuaal, noorem poeg aga jõhkardist vägilane (no natuke mustvalge on see eristus). Üks poeg sigitas portsu järglasi, teise poja seemnest idanes ränkade sünnikahjustustega lapsi. Kuningas sureb, vanem saab võimule, aga kaasaegsetele tundub noorem nagu sobivam ülemvalitseja, kui ta vaid… nii segi poleks. Lisaks siis Targaryenide sigimiskombed, mis polnud tolleks ajaks veel täielikku legitiimsust saavutanud, mistõttu tekib väga äge vastuolu seitsmeusuga - mis päädib erinevate mässudega nende veidrate valitsejate vastu. Niisiis on Targaryenidel mitmesuguseid probleeme - lisaks omavahelisele troonipärimisõigustele tuleb rinda pista ka rahulolematu kuningriigiga - tihti on lahenduseks vastaste lohetules põlemine või peade maharaiumine. Aga hea küll, ei hakka siin postituses jutustuse intriigide sasipundart avaldama, igal juhul võtab see aegajalt üsna võikaid vorme (no aga mulle pole kunagi Targaryenid meeldinud, seega siis… kallutatud tõlgendus).

Siin on mitmeid sündmusi, mis omavad paralleele hilisema romaanisarjaga - näiteks vastuolu usutegelastega (halloo, Cersei), mistõttu puhkeb pikaajaline relvastatud konflikt (kas see leiab samasuguse lahenduse nagu telesarjas, ei oska muidugi ennustada) ning muidugi kuningate sõjad või imporditud musta maagia kasutamine (halloo, Stannis) jne jne. 

Kõvad fännid on jõudnud seda jutustust tublisti kritiseerida, aga mõnel puhul jabura põhjendusega - miks nii palju suvalistele detailidele tähelepanu, miks pole selline nagu romaanisarja peatükid. No põhjus on ju lihtne - selle loo jutustaja on lihtsalt niisugune. Veel tuuakse esile vähest toimetamist - et nimed pole õigesti paigas; seda ma ei oska küll kommenteerida.

Loodetavasti jõuab Martin kunagi need Targaryenide jutustused eraldi raamatuna avaldada (näiteks enne… seitsmendat osa? [Selgub, et selle jutukogumiku nimeks oleks “Fire and Blood”]), see oleks päris kobe lugemine - nii piisakski ühest raamatust, et Westerosi hullusest pilti saada, seeasemel et vanuigi ja sammalduna oodata seitsme raamatu valmimist (jajah, rääkimata kuuendast).


“In that same year, Maegor made Lord Lucas Harroway, father of his wife Queen Alys, his new Hand… but it was not the Hand who had the king’s ear. His Grace might rule the Seven Kingdoms, men whispered, but he himself was ruled by the three queens: his mother Queen Visenya, his paramour Queen Alys, and the Pentoshi witch Queen Tyanna. “The mistress of whispers,” Tyanna was called, and “the king’s raven,” for her black hair. She spoke with rats and spiders, it was said, and all the vermin of King’s Landing came to her by night to tell tales of any fool rash enough to speak against the king.” (lk 474-475)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar