Mida raamat edasi,
seda rohkem segadust ja küsimusi, millele ootaks kui miskit selgust
– ja et on nii palju tegevusliine, on raske oodata paljude liinide
puhul positiivset lahendust. Kõik ei saa kapsamaale jne. Mis või
kes ootab Davost Skagosel? Mida teeb Bran seal ürgkoopas ja kas teda
kasutatakse hoopiski ära? Mis saab kolmnurgast
Brienne-Jaime-Catelyn, kes neist alles jääb? Kas Dany ja lohed
saavad kokku, ja kes juhiks keda? Robert Strong ja Cersei, kas Strong
hävitab naise vaenlased? Ons Ashal võimalust pääseda rituaalsest
põletamisest? Connington, Aegon ja Martellid, kas nad leiavad
teineteist? Nymeria ja nõukogu? Kas Arya kohtab veel oma ürghunti?
Kas Müüritagusest õnnestub veel inimesi ära päästa? Mida teevad
peale Joniga juhtunut vahtkondlased ja endised metslased, kas puhkeb
nendevaheline verevalamine enne Teiste valgumist Müüri peale?
Stannise ja Boltonite jõukatsumine, kes keda? Mida teevad endised
Starki lojalistid? Milline missioon on Jaqen H'gharil? Mida veidrat
plaanitseb Euron? Kas Victarion saab oma auhinna peale lohesarve
puhumist? Meistrite vandenõu ja Samwell nende ussipesas? Kas Tyrion
suudab ellu jääda ja taas nihverdada end tegijate hulka? Ja mis
saab suurest lahingust Meereeni all? Mida teeb Müürilt lisajõudu
ammutanud Melisandre? Kas tõuseb veel Brynden Mustkala, ons Tullydel
tulevikku? Mis tegelikult juhtus Loras Tyrelliga? Kas seitsmikud
haaravad võimu? Kas mammutid ja hiiglased kohanevad Westeroses või
veetakse neid orjusesse, vabade linnade rikkurite meeleheaks? Mida
teeb Varys? Kes usub Aegonit? Ja see viimane kiri Jonile, kes selle
tegelikult kirjutas, kui palju selles tõtt on? Ja noh, mõndagi
veel, mis esimesel hetkel pähe ei tule. Õnneks pole siin raamatus
juttu Baelishist ja Sansast, aga noh, ega nendest kahjuks pääsu
pole. Ja mina ei mõista, kuidas veel vaid kahe raamatuga (esialgsete
pealkirjadega “The Winds of Winter” ja “A Dream of Spring”)
on võimalik kogu seda pundart lahti harutada.
“You had only to look at Bolton to know that he had more cruelty in his pinky toe than all the Freys combined.”
(Theon, lk 309)
Raamat on muidugi
vägev tellis (ja kuidas seda üldse kokku võtta?), mis tekitab
paratamatult tunde, et nii mõndagi liini võinuks õgvendada.
Dany-vastasena ajab vähe urisema nii suur tähelepanu ta
emotsemisele, vähemalt poole võinuks lugemata jätta või siis
kasvõi Barristani silme läbi esitada. Jah, probleemid Meereeni
valitsemisega. Jah, probleemid lohedega. Jah, vaenlaste ja sõprade
segapudru. Daenerys ja mehed on omaette ooper – Daario, Hizdahr,
Jorah, Victarion, Quentyn (go Victarion!). Ja need Arya 2 peatükki,
whatever, eksole. Jah, ta saab nägemise tagasi; jah, ta teeb esimese
tellimustöö näotutele. Tõepoolest, nende peatükkide
lugematajätmine pole mingi kaotus. Üleüldse on palju tähelepanu
Meereeniga seonduval, sellega on seotud nii Tyrion kui ka Griffid
(kes siiski viimaks jõuavad Westerosi!) kui ka langev täht Quentyn;
ning tõepoolest, mida teeb Victarion, kas raudsaarlased raiuvad tema
juhtimisel läbi vaenlaste mere Euroni ihaldatud saagini? Miks küll Targaryenid (ja mõne
teooria kohaselt Blackfyre'd) nii paganama olulised on.
“No one had ever kissed her like Daario Naharis. “I am your queen, and I command you to fuck me.”
She had meant it playfully, but Daario's eyes hardened at her words. “Fucking queens is king's work. Your noble Hizdahr can attend to that, once you're wed. And if he proves to be too highborn for such sweaty work, he has servants who will be pleased to do that for him as well. Or perhaps you can call the Dornish boy into your bed, and his pretty friend as well, why not?” He strode from the bedchamber.”
(Daenerys, lk 668)
“Was it too much to hope that for once Euron had told it true? Perhaps. Like as not, the girl would prove to be some pock-faced slattern with teats slapping against her knees, her “dragons” no more than tattooed lizards from the swamps of Sothoryos. If she is all that Euron claims, though... They had heard talk of the beauty of Daenerys Targaryen from the lips of pirates in the Stepstones and fat merchants in Volantis. It might be true.”
(Victarion, lk 865-866)
Raamatu põnevaimaks
liiniks on kahtlemata Põhjas toimuv (ja kuulduste järgi pidavat
kuues raamat vägagi Põhja-keskne olema) – mida tehakse Müüril
ja Müüritaguses, raudsaarlaste jäänuste Põhjast väljalöömine,
Boltonite võimuhaaramine ja Stannise katse oma kuningriiki endale
võita. Lumme uppuvas Põhjas köeb vägagi vilgas aktsioon, mis
samas ülejäänud Westeroses tähelepanu ei ärata – sest vaid
vähestel on aimu, milline Teiste mahitatud (või õigemini
mehitatud) torm on lähenemas (äkki on Teised ja meistrid omavahel
seotud?). (Kui Moat Cailin paneb lõuna poolt vallutajatele Põhja
lukku, miks siis Manderly väed seda põhja poolt ei üritanud
vabastada, nagu nülgijad seda viimaks tegid? Kuigi jah, mingid Põhja
väed ei saanud selle põhjapoolse vallutamisega hakkama – kuni
Theon raudsaarlaste juurde saadeti.) Muidugi on ka huvitav küsimus,
et kas Ned Starki kondid oma esivanemate juurde jõuavad – või ta
kunagine noorusarmastus söödab need koertele. Tegelikult hakkab
vaikselt üha rohkem huvitama seegi, mis võib toimuda kolmnurgas
Euron-Dorne-Aegon seal allpool lõunas.
“Tormund turned back. “You know nothing. You killed a dead man, aye, I heard. Mance killed a hundred. A man can fight the dead, but when their masters come, when the white mists rise up... how do you fight a mist, crow? Shadows with teeth... air so cold it hurts to breathe, like a knife inside your chest... you do now know, you cannot know... can your sword cut cold?””
(Jon, lk 906)
Jon on paras
tibimagnet – Ygritte, Melisandre, Val, Alys. Aga poiss on aumees,
jäävad tal õied noppimata. Põhimõtteliselt peaks ehk Theonile ta
kurva elukäigu pärast kaasa tundma, aga kahjuks ei teki sellist
tunnet – mis vahet on temal ja sadadel teistel sandistatutel?
Vähemalt pakub Theon huvitavaid vaatenurki Boltonite köögipoolelt.
Tekstis on kolm võrdlemisi tüütut ägamist – Dany ihalemas
Daariot, Tyrion ja isatapmine, Theon ja Reek. Kui Martini epopöa
alguses pani intsest nina kirtsutama, siis järgmiste raamatute
kõiksugu värvikate juhtumite järel ei pane Boltonite jõhkrutsemine
enam suurt kulmu kergitama. Hea, et Wun Wun päästis Vali tüütust
peigmehest. Kuigi jah... vaene Wun Wun (krdi konservatiivid)!
Vanamehed Barristan
ja Connington vaatavad aegajalt minevikku tagasi ja kahetsevad, et ei
suutnud omal teha tegusid, mis hoidnuks Westerose sellisest
kodusõjast – aga noh, mis muud neil enam ikka teha, tuleb siis
nüüdseid nende jaoks õigeid trooninõudjaid tagant tõugata. Ja
Victarion kui viikingiparoodia... Teose humoorikaim tegelane on
kahtlemata Stannis oma kuival moel (kui järele mõelda, oleks
selline huumorikuivikute trio – Stannis, Roose Bolton ja kadunud
Tywin Lannister; kõik pritsivad sellist vihast kulda (kas selles on
süüdi nende kolme mehe järeltulijad, kes kõik on omadega metsa
kukkunud – või vastupidi, isade patud nuheldakse laste kaela?)).
““Her own father got this child on her?” Stannis sounded shocked. “We are well rid of her, then. I will not suffer such abominations here. This is not King's Landing.”” (lk 63)
/-/
“The red woman walked beside Jon down the steps. “His Grace is growing fond of you.”
“I can tell. He only threatened to behead me twice.””
(Jon, lk 66)
“The king cut him off. “We all know what my brother would do. Robert would gallop up to the gates of Winterfell alone, break them with his warhammer, and ride through the rubble to slay Roose Bolton with his left hand and the Bastard with his right.” Stannis rose to his feet. “I am not Robert. But we will march, and we will free Winterfell... or die in the attempt.”
(Asha, lk 644)
Kui “Vareste pidusöök” oli lahingute järgne pohmell, siis see raamat hakkab
taas pinget üles väänama (kuigi kuradi pikalt) – mis saab
Põhjast ja Müürist, mis juhtub Meereenis, mida teevad
raudsaarlased, mida teevad Conningtoni väed. Ja mis hakkab toimuma
Westerosi praeguses selgroos ehk Lannisteride, Tyrellide ja
Martellide jõuvahekord. Ning muidugi – Baelish & Vale. Nii
vanad kui uued lahingutandrid on taas sõdade sohu vajumas... Ehk
siis raamat kui pikk-pikk eelmäng, mille puhul ei saa üleüldse
kindel olla, milline ... sind ootab.
“She did not feel beautiful, though. She felt old, used, filthy, ugly. There were stretch marks on her belly from the children she had borne, and her breasts were not firm as they had been when she was younger. Without a gown to hold them up, they sagged against her chest. I should not have done this. I was their queen, but now they've see, they've seen, they've seen. I should never have let them see. Gowned and crowned, she was a queen. Naked, bloody, limping, she was only a woman, not so very different from their wives, more like their mothers than their pretty little maiden daughters. What have I done?”
(Cersei, lk 999)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar