Weinberg on üsna huvitavalt kokku
seganud sellise ajaloolise võimatuse nagu mis juhtunuks siis, kui 13. sajandi
algul oleks jõutud Eesti aladel asunud kohalike võimukeskuste ühendamiseni ning
suhted Riias kinnitunud Mõõgavendade Orduga oleks olnud samasuguse iseloomuga
nagu teiste naabritega ehk siis kord liitlased, kord vaenlased, vastavalt olukorrale
ja vajadustele. Ning muidugi ristiusu küsimus – kui see oleks levinud enamvähem
rahumeelselt ning nö ausalt konkureerinud traditsioonilise maausuga? Mistõttu
siis selle jutu toimumise ajal võinuks eestlaste seas olla ühtviisi elujõulised
hiietarkade või preestrite religioosne mõju. Mis paneb mõtlema selle üle, et
kas kunagi Leedus toimuski niisugune ristiusule üleminek? Mitte ei tea.
Aga jah, Weinbergi ajaloolises
fantaasias on Eesti aladel moodustunud Vabavalla nimeline liitriik (?), mis on
jõu ja nõuga ühendanud ühtse valitsemise alla pea kõik siinsed maakonnad – loo
toimumise ajal sai senisest tugevast liitlasest Saaremaast samuti Vabavalla
osa, vaid Ugandi on senini eraldi. Vabavalla moodustamise taga oli eelkõige
Virumaa, oluline oli Sakala juhi Lembitu toetus, lähedane liitlassuhe
Saaremaaga aitas muuhulgas jõuga ühendada Vabavalda Rävala alad.
Võimuvormiks on omalaadne
osalusdemokraatia – kord aastas maapäeval said kokku paarsada tähtsamat
esindajat (oluline oli, et valimistel ei saanud osaleda ei hiietargad ega
preestrid – kui nad polnud muidugi kohapeal valitud oma küla esindajaks), kes
valisid endi hulgast peavanema, kelle ülesandeks oli siis ühtse poliitika
korraldamine ja maksude jaotamine. Viimased kümme aastat oli Vabavalda juhtinud
Virumaa pealik Uku Kalevipoeg (jajah, huumorit ka; eks nende müütiliste
vägilistega on selles loos veel tegemist, aga sellest ma siin ei kirjuta), kel
vaikselt meeles mõlkumas see ametikoht endale ja tema järglastele päriseks
jätta – samas küll igati idealiseerides Vabavalla demokraatlikku ideed jne.
Kuid et see jutt on ikkagi midagi muud kui olmekirjandus, siis tuleb siin
vaatluse alla võimuvõitlus, ning tulemused... selle üle võib vaid fantaseerida
(autori pandud pealkiri pole küll just optimismi sisendav).
Ühelt poolt siis meelisklemine
teemal, kuidas muistne Eesti võinuks tegelikult aus ja hiilguses edukamalt eksisteerida.
Teiselt poolt siis vähe ajatum küsimus niisuguse võimumehhanismi elujõulisusest
– kas niisugune osalusdemokraatia on võimeline eksisteerima mujal kui
rohujuuretasandil (ja sealgi kauem kui paar hooaega)? Ja see jõuga ühe laua
surumine, kas see innustab osalusdemokraatia hüvesid innukalt kasutama? Eks Uku
Kalevipoeg näeb niisamuti selle võimumehhanismi nõrgemaid külgi, näiteks
vajadust asendada ühehäälne valimistulemuse saavutamine enamuse tahte võimuga
ning muidu võimu ühtsemaks muutmisest (kuigi Vabavalla idee on tema silmis
vajalik, samas unistab ta pärilikust valitsemisest). Rahvusromantilise
roosamanna austajatele on vast okkaks kurguks Eesti alade ühendamise viis (ning
tähtsamate peade sobingud) ning teatud liitlaste kasutamine võimuvõitluse
käigus. Vast fantasy valda läheb see Sakala superihukaitsjate taimelava, aga
eks see ole meeldiv SFF lisandus ajaloolisele fantaasiale.
Takkajärgi mõeldes päris huvitav
jutt, tore, et Weinberg on kosmilistes kaugustes seiklemisest ka korraks
kodumaisele fantaasiale pühendunud.
“Oli neid, kes leidsid, et iga-aastased maapäevad muutsid Vabavalla valitsemise heitlikuks, liialt ohustatuks mõne tõusiku poolt, kes võis koguda endale poolehoidjaid räpasel viisil. Kuid Uku oli kindel, et ajades valitsemise asju targalt edasi, peitus maapäeval toimuvates valimistes pigem tugevuse kui nõrkuse seeme. Vabadus, mida isandad said kasutada endile ülemat valides, tegi nad tugevaks, tegi nad ustavaks. See oli see, mis sundis neid isepäiseid sõjapealikke, kaupmehi, külavanemaid, suurtsugu isandaid kinni haarama Vabavallast. Sest see oli otsekui võrk, mis kõike koos hoidis, või siis müür, mis kaitses seesolijaid välise maailma eest.” (lk 96-97)
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar