27 detsember, 2017

Heinrich Weinberg – Vabavalla kaotamine (Eestid, mida ei olnud, 2017)

Weinberg on üsna huvitavalt kokku seganud sellise ajaloolise võimatuse nagu mis juhtunuks siis, kui 13. sajandi algul oleks jõutud Eesti aladel asunud kohalike võimukeskuste ühendamiseni ning suhted Riias kinnitunud Mõõgavendade Orduga oleks olnud samasuguse iseloomuga nagu teiste naabritega ehk siis kord liitlased, kord vaenlased, vastavalt olukorrale ja vajadustele. Ning muidugi ristiusu küsimus – kui see oleks levinud enamvähem rahumeelselt ning nö ausalt konkureerinud traditsioonilise maausuga? Mistõttu siis selle jutu toimumise ajal võinuks eestlaste seas olla ühtviisi elujõulised hiietarkade või preestrite religioosne mõju. Mis paneb mõtlema selle üle, et kas kunagi Leedus toimuski niisugune ristiusule üleminek? Mitte ei tea.

Aga jah, Weinbergi ajaloolises fantaasias on Eesti aladel moodustunud Vabavalla nimeline liitriik (?), mis on jõu ja nõuga ühendanud ühtse valitsemise alla pea kõik siinsed maakonnad – loo toimumise ajal sai senisest tugevast liitlasest Saaremaast samuti Vabavalla osa, vaid Ugandi on senini eraldi. Vabavalla moodustamise taga oli eelkõige Virumaa, oluline oli Sakala juhi Lembitu toetus, lähedane liitlassuhe Saaremaaga aitas muuhulgas jõuga ühendada Vabavalda Rävala alad.

Võimuvormiks on omalaadne osalusdemokraatia – kord aastas maapäeval said kokku paarsada tähtsamat esindajat (oluline oli, et valimistel ei saanud osaleda ei hiietargad ega preestrid – kui nad polnud muidugi kohapeal valitud oma küla esindajaks), kes valisid endi hulgast peavanema, kelle ülesandeks oli siis ühtse poliitika korraldamine ja maksude jaotamine. Viimased kümme aastat oli Vabavalda juhtinud Virumaa pealik Uku Kalevipoeg (jajah, huumorit ka; eks nende müütiliste vägilistega on selles loos veel tegemist, aga sellest ma siin ei kirjuta), kel vaikselt meeles mõlkumas see ametikoht endale ja tema järglastele päriseks jätta – samas küll igati idealiseerides Vabavalla demokraatlikku ideed jne. Kuid et see jutt on ikkagi midagi muud kui olmekirjandus, siis tuleb siin vaatluse alla võimuvõitlus, ning tulemused... selle üle võib vaid fantaseerida (autori pandud pealkiri pole küll just optimismi sisendav).

Ühelt poolt siis meelisklemine teemal, kuidas muistne Eesti võinuks tegelikult aus ja hiilguses edukamalt eksisteerida. Teiselt poolt siis vähe ajatum küsimus niisuguse võimumehhanismi elujõulisusest – kas niisugune osalusdemokraatia on võimeline eksisteerima mujal kui rohujuuretasandil (ja sealgi kauem kui paar hooaega)? Ja see jõuga ühe laua surumine, kas see innustab osalusdemokraatia hüvesid innukalt kasutama? Eks Uku Kalevipoeg näeb niisamuti selle võimumehhanismi nõrgemaid külgi, näiteks vajadust asendada ühehäälne valimistulemuse saavutamine enamuse tahte võimuga ning muidu võimu ühtsemaks muutmisest (kuigi Vabavalla idee on tema silmis vajalik, samas unistab ta pärilikust valitsemisest). Rahvusromantilise roosamanna austajatele on vast okkaks kurguks Eesti alade ühendamise viis (ning tähtsamate peade sobingud) ning teatud liitlaste kasutamine võimuvõitluse käigus. Vast fantasy valda läheb see Sakala superihukaitsjate taimelava, aga eks see ole meeldiv SFF lisandus ajaloolisele fantaasiale.

Takkajärgi mõeldes päris huvitav jutt, tore, et Weinberg on kosmilistes kaugustes seiklemisest ka korraks kodumaisele fantaasiale pühendunud.


“Oli neid, kes leidsid, et iga-aastased maapäevad muutsid Vabavalla valitsemise heitlikuks, liialt ohustatuks mõne tõusiku poolt, kes võis koguda endale poolehoidjaid räpasel viisil. Kuid Uku oli kindel, et ajades valitsemise asju targalt edasi, peitus maapäeval toimuvates valimistes pigem tugevuse kui nõrkuse seeme. Vabadus, mida isandad said kasutada endile ülemat valides, tegi nad tugevaks, tegi nad ustavaks. See oli see, mis sundis neid isepäiseid sõjapealikke, kaupmehi, külavanemaid, suurtsugu isandaid kinni haarama Vabavallast. Sest see oli otsekui võrk, mis kõike koos hoidis, või siis müür, mis kaitses seesolijaid välise maailma eest.” (lk 96-97)

ulmekirjanduse baas

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar