Seniloetud Parkeri tekstidest
vast lühim, kõigest 20 lehekülge. Tegemist siis kammerliku kassi-hiiremänguga
(natuke sarnane džinnitekstile), Parkerile tüüpiliselt on peategelaseks üks
alamat sorti võlur (kuigi see pole muidugi reegel, lihtsalt tavaliselt on
peategelane millegi poolest üle keskmise võimekas… aga mitte küllaldaselt, et
saada kõvaks tuusaks), kelle ülesandeks on päästa võlureid vihkavalt maalt üks
võluvõimetega inimene, et see võlurite kooli õppima toimetada. Ainult et
peategelane on ise sattunud võimude kätte ning peale piinamisi ootab teda ees
poomissurm… millest pääsemiseks on tal küll üks õige valus meetod (mistõttu
teda saadetaksegi sellistesse kohtadesse). Põgenemisel satub ta iidsesse
kindlusse (kuhu kohalikud oma nina ei topi), mida viimati kasutati sajandeid
tagasi suures sõjas, mille võlurid olid põhjustanud (millest siis kohalike
leppimatu viha nende vastu).
Kindluses avastab võlur, et ta
pole üksi - seal on neiu, kes paistab niisamuti põgenik olevat. Et niisuguseid
iidseid kindlusi kasutavad vaid võlurid pelgupaikadena (sellest siis loo
pealkiri), jõuab viimaks peategelane järeldusele, et neiu peakski olema see
inimene, keda ta päästma oli tulnud ja kooli viima (kuigi jah, naised on harva
selliste võimetega). Ainult et… neiu ei taha millegipärast kindlusest lahkuda
ja on üldse vähe veider. Võluri veenmisest hoolimata hakkab olukord käest
minema… ja võluril on ühtäkki vesi ahjus.
Kui esimesel lugemisel jäi loost
üsna mittemidagiütlev mulje, siis uuesti kätte võttes hakkas tekst paremini
tööle ning oskasin märke paremini lugeda - kuidas võlur ei noki olukorda enne
lahti kui hilja… või milliseid seatempe need võlurid tegelikult teevad. Tundub,
et tekst ei paigutu Invincible Sun maailma, igatahes pole seda tekstis mainitud
ja need võlurite mahhinatsioonid on kuidagi… pahatahtlikumad kui muidu. Aga
jah, Parkeri kohta kammerlik tekst, tegevus toimubki enamjaolt ühe päeva
jooksul selles kindluses (muidugi, kõiksugu taustateave veab sinna ja tänna).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar