24 detsember, 2017

Jaagup Mahkra – Tarvaste tulek (Eestid, mida ei olnud, 2017)

Mahkra on teadagi päris löövate juttude autor, seekord on ta ette võtnud võimaluse, kuidas Tarbatust võinuks kujuneda põhjapoolse (valge rassi?) tsivilisatsiooni hälliks – seda tänu varasele põllumajandusele üleminekule ja ratta leiutamisele – ajal, kui Eestimaal muidu kondasid saakloomade jälil küttide hõimud. Seda tänu ühele erakule, kel oli visioon: asju saaks teha ka nii, et koguaeg poleks nälg taldu näpistamas ega mure peavarju pärast.

Eks sellise ajastu valik on päris ootamatu, pole just palju eesti autorite tekste (peale noortekirjanduse?), mis sellises igiammuses ajas võrseid ajaks. Mahkra visiooniga võiks muidugi vaielda – no kuidas siis korraga kiviajajärgsel Eestimaal elutseb pea Leonardo da Vinci visioonidega mees – aga samas, eks vahel ongi üksikisik see, kes juhuse abil ajaloorattaid vähe suunab (mitte et mul praegu mõni hea näide pähe tuleks).


Veider on see, et Mahkra jutulooming läheb üha sügavamasse minevikku suundudes aina enam… tsiviliseeritumaks, sellist pöörast splätterit nagu zombimammutid naljalt enam peale üksikute vilgatuste ei kohta (kuigi see Veenuse-lugu on senisest trükitoodangust vast kõige ulakama visiooniga tekst). Igal juhul, selline reaalsuse väänamine on alati vahva.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar