Robin Hobb – Her Father's Sword (The Book of Swords, 2017)

Lisalugu Salamõrtsuka romaanidele, ehk siis tavainimese vaade sellele, kuidas rannakülades need (punalaevnike?) muudetud (sepistatud?) inimesed naastes hävitustööd teevad. Aga lugu on keerulisem kui lihtsalt olustikupilt – korraks käib jutust läbi FitzChivalry (ehk Sohik), kes hoiatab külaelanikke, et merest naasevad Muudetud (ehk siis sepistatud) tuleb tappa enne kui nad jõuavad alustada hävitustööd; neid olendeid pole enam võimalik tagasi normaalseteks muuta. Kuid loo neiust peategelanna unustab need rängad hoiatussõnad kui kohtub oma muudetud isaga - nagu juhtub seda teistelgi normaalinimestel. Muidugi, see taaskohtumine ei kulge just südamlikus laadis.

Antoloogia seniloetud lugudest kahtlemata kõige süngem – läbi peategelase silmade kogetav katastroof pole just laiamastaabilisena nähtav (mida see muidugi iseenesest on) nagu Nixi või Martini puhul, vaid mõjub eelkõige isikliku, väga lähedase tragöödiana. Pool lugu paistab Hobb justkui vihjavat võrdõiguslikkuse probleemidele (ehk miks see neiu on endast väljas, kui teda koheldakse sellisena meestekeskses ühiskonnas), kuid lõplik lahendus… läheb veidi tumedamate hingekihtide manu.

Esmapilgul justkui väga lihtne kõrvallugu romaanidele (mul vist senini kolmanda romaani teine pool lugemata - nüüd esimese poole kohta postitust lugedes… tuleks see samuti uuesti läbi lugeda, kui tahaks ikka triloogia kunagi lõpetada), ent lõpplahendus läheb õige hingekriipivaks. See neetud mõõk (mingis mõttes paralleel Parkeri looga)! Ikka mõõk!