30 detsember, 2017

Mann Loper – „See linn on meile kalliks maksma läinud“ (Eestid, mida ei olnud, 2017)

Loperi tekst on algul kena ajalooline sissejuhatus Põhjasõja alguse aegsesse Eestimaa oludesse – kuidas sõjale eelnenud näljahäda maad laastas, mil viisil vene ohu eest Tartut kindlustati talupoegadest kogutud maaväelastega. Eriti tore on ajalooline ülevaade Tartu linnast, kõik need tornid ja tänavad ja muud olud (kas ja kuivõrd need ajalooliselt tõepäraselt on esitatud, ei oska kommenteerida). Ühesõnaga, selle antoloogia seniste lugude kontekstis harjumatult tõepärane värk (tõsi, näljahäda aastatel oli üks kummaline seik…).

Loo teine pool on justkui Kivirähki „Rehepapi“ eelloo ja Maniakkide Tänavi laadis splätteri kokku sidumine alternatiivajalooliseks mölluks Tartu vene vägede piiramisrõngas olemise asjus. Matsirahvast maaväelased ei näe oma karvade päästmiseks muud võimalust kui vanausu tarkuste poole pöördumist… ja tulemuseks on teadagi mis.

Loperi kahe fiktiivse reaalsuse ühendamine on mulle õige mokkamööda, ühelt poolt selline kergelt suigatav ajalooline proosa, ning siis korraga räme ja siiras splätter, mis kenasti põrmustab igasuguse uinamuina. Selline vastuolu… no puhas jee; mida hing muud tahta oskab? Ja ma just hiljuti kurtsin, et autor on niisuguse korraliku käekirjaga.


„Huvi ja õõvaga jälgis neid toimetusi pisut eemalt Mihkel, kes oli samuti väerüüpe hinge alla lajatanud ja valmistus nüüd seks sõgedaks tembuks, mis neil, maameestel, viimase vastupanuna veel varuks oli. Väekad sõnad Marta pehmetelt huultelt langesid kividena alla vallikraavi, kus justkui hiiglama vaglahunnik või vaenuköis liikvele läks. Sopased ja verised sõrmed paindusid rusikaiks, ligased käsivarred otsisid toetust, verised kolbad tõusid rapitud ihu varal üles ja kooljate armee pööras aukuvajunud, eluta silmad venelaste ridade poole.“ (lk 228)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar