31 detsember, 2017

Peter S. Beagle - The Last And Only, or Mr. Moskowitz Becomes French (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 2, 2008)

Loo peategelasega juhtuv meenutab mõneti Heinsaare linnapõhiseid jutustusi ehk siis lugu sellest, kuidas üks tagasihoidlik ameeriklasest raamatukoguhoidja moondub… prantslaseks. Mis tekitab tööl probleeme, kuna ülikooli raamatukogus pole just suuremat nõudlust inimese järele, kes suhtleks vaid prantsuse keeles.Tööandja tahab teda koguni vallandada, aga kohtuprotsessi käigus saab härra Moscowitzist omamoodi kuulsus, keda kutsutakse jutusaadetesse ja kelle elulugu tahetakse välja anda. Kui tal oleks vaid mõne prantslasest elumehe välimus! Taga hullemaks, prantslane hakkab viimaks kritiseerima ameeriklaste elukorraldust ning seepeale kuivab kokku vestlussaadetesse kutsumine jms. Aga pole hullu - Prantsusmaa president kutsub härra Moscowitzi koos abikaasaga  elama uuele kodumaale; mees on sellega muidugi nõus.

Naine pole aga niivõrd rõõmus, mehe prantslaseks muutumine ei tee kodust suhtlemist kergemaks, kuna mees tahab rääkida vaid prantsuse keeles ning naisel see keeleoskus puudub. Ta küll asub õppima (küll keeleõpikutes on ikka veidrad dialoogid, aga keeleoskus jääb ikka nigelaks. Ja mehe uuele kodumaale minek tekitab küsimuse, et kes siis õieti on proua Moscowitz, milline on tema identiteet. Aga et abielupaar on siiski üksteisega lähedane, lähevad nad koos ning neid ootab ees kuninglik vastuvõtt, prantslastele on see auasi, et keegi soovib niimoodi prantslaseks saada - pealegi veel ameeriklane. Abielupaarile võimaldatakse riigipoolne ülalpidamine ja töö ning kõik läheb pealtnäha kenasti… pealtnäha seepäras, et härra Moscowitz leiab, et prantslased pole… prantslased, nad ei tea, mis on õige prantsuse sisu. Ja see tekitab nüüd probleeme.

Ühesõnaga, muinasjutt vaimuhaigest. Beagle ühendab omal moel kaasaegse ja traditsioonilise temaatika, 2017. aasta tingimustes mõjub see õige… nostalgiliselt. Oleks muidugi huvitav mõelda, et kui tundmatu autor oleks sellise loo avaldanud, kas siis leidnuks see tekst tee antoloogiasse - kas autori nimi ise on kvaliteedimärgiks?


“His dissatisfaction with the people who thought they were French grew more apparent every day. Friends, neighbours, fellow employees, and a wide spectrum of official persons passed in turn before his eyes; and he studied each one and plainly discarded them. Once he had been the kind of man who said nothing, rather than lie; but now he said everything he thought, which is not necessarily more honest. He stalked through the streets of Paris, muttering, “You are not French, none of you are - you are imposters! What have you done with my own people, where have they gone?” It was impossible for such a search to go unnoticed for long. Children as well as grown men began to run up to him on the street, begging, “Monsieur Moscowitz, regardez-moi, je suis vraiment francais!” He would look at them once, speak or say nothing, and stride on. The rejected quite often wept as they looked after him.” (lk 36)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar