03 detsember, 2017

Ray Bradbury - Igavene kevad (Punase pealiku lunaraha, 1991)

Üsna õudne lugu sellest, mida tähendab täiskasvanuks saamine - kuidas kodu ja kool mürgitavad sinu loomulikkust, hõõruvad individuaalsust maha. Sinust saab vaid kellegi heaks rühmav tööline, kelle õlul püsib majanduse ülalhoidmine ning kelle toodeteks on uute tarbijate loomine ja kasvatamine. Tasuks on ühiskondlikult aktsepteeritud naudingud (kuid nendega pead majandust toetama!), seda küll mõistlikkuse piirides.


Algul jääb tekstist mulje kui vaimsete eriomadustega nooruki siseilma kajastus, hiljem muutub see tekst rohkem tundelise nooruki hetkeliseks eksistentsiaalseks kriisiks. Sellest tekstist oleks patt ulmet leida (küllap on küsimus kontekstis), paistab, et Bradbury on soovinud eelkõige sellest eesootava täiskasvanueaga kaasneva äratundmisest tekkivat ahistavat hingeseisundit kirjeldada.

Ma nüüd pole küll kindel, kas see lugu on sama mis “One Timeless Spring”, aga igaks juhuks viitan ikka ulmebaasile.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar