Iseenesest on raske seda teksti eristada lastekirjandusest. No või siis vaadelda retrolikust vaatenurgast kui näidet naiivsest ja hoogsast nõukogude ulmest. Lugu sellest, kuidas nõukogude teadlased püüavad luua üliinimest - mis lõppeb aga sellega, et tekkiv tehisintelligents viskab inimese kui ebavajaliku kõrvale: ning lubab sinisilmsetele, et ta ehitab endast inimeste jaoks veelgi parema mudeli - ja kihutab valgusaastate kaugusele.
Omal moel on muidugi lõbus, et lugu toimub ameeriklastega võiduajamise tähe all - nemad küll ei jõua sõnadest kaugemale. Kuid nõukogudelaste mudel Simson on kui segu sputnikust ja Supermanist: kuid nagu ikka, ega siis selline olend naisesüdant mõista.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar