Diana Wynne Jones – Howli liikuv kindlus (2017)

Kena fantaasia noortele, kus… ei juhtu just palju ahhetamapanevat koledat, aga ometi on mitmeid esmapilgul õõvastavaid juhtumeid. No tõepoolest, see, mida Kõnnumaa Nõid plaanis teha printsist ja võlurist… see oli päris koletu ja maniaklik. Aga jah, romaani tegelased on meeldivalt mitmepalgelised – nii Sophie, Howl kui Calcifer võivad olla nii heatahtlikud kui nurjatud. Romaani lõpplahendus läheb vähe… seebikaks, ning maksab lõivu sihtrühmale suunatuse tõttu.

Lugemisel mängib paratamatult kaasa romaanist kuulsam animefilm (mida olen küll poolikult näinud) – nii kerkisid silme ette eelkõige kujutelmad ukse taga voogav kanarbikunõmm ja see veider hernehirmutis; samas romaani tegelased ei sarnane kujutluses just suurt filmi tegelastega, romaani puhul mõjusid need vähe täiskasvanulikemana. Eks võiks mõelda, kui palju on Howlis triksterit või on see triksterivärk osa needusest, mis kaasneb Calciferi ja Kõnnumaa Nõiaga tegelemisest. Howli ebamoraalsus ongi vast selle romaani kõige täiskasvanulikum element. Omamoodi värskendav on Sophie kaksipidi olek – ühelt poolt püüdlused needusest vabanemiseks, teiselt poolt see vanaeidelik askeldamine Howli elupaigas. Kas Calciferi puhul võib mõelda, et Gaiman on seda ühes oma noorteromaanis veidi teistmoodi edasi arendanud?

Päris tore meelelahutus.

„Ja ta ronis trepist üles, valjusti pomisedes: „Tõesti, need võlurid! Võiks arvata, et keegi pole varem end ära külmetanud! Noh, mis siis lahti on?“ küsis ta, komberdades magamistoa uksest sisse räpasele vaibale.
„Ma suren igavusest,“ sõnas Howl haletsusväärselt. „Või ehk lihtsalt suren.“ (lk 197)