Neil Gaiman – Põhjala müüdid (2018)

Sellest raamatust (romaan, jutukogu?) on õieti raske midagi arvata. Et siis enoraualik ümberjutustus laiale lugejaskonnale skandinaavia mütoloogiast? Mitte et ma selle teemaga suurt tuttav oleks (peaks üle lugema Villy Sørenseni „Ragnaroki“, kunagi oli see mõnus lugemiskogemus), aga paistab, et lugejate oodatav võimalik gaimanlikkus avaldub eelkõige nö detailides, mitte et autor oleks loonud omapoolse kirjandusliku mütoloogia (nii nagu Eno Raua „Kalevipoeg“ on hea sissejuhatus Kalevipoja eeposse, kuid tsiteerimiseks tuleks ikkagi originaali kasutada) – no huvi pärast oleks võinud lugeda ka sellest, miks Loki selle Brisingite kaelakee pidi väratama ja mis kõik veel nende siin esitatud lugude vahel puudu on (selge see, et Lokita oleks üldse keeruline sellest maailmast vasikavaimustuda). Vast gaimanlikkus avaldub kõige poeetilisemalt raamatu finaalis, kus maailm kenasti hukkub (nagu seda eelnevalt on korduvalt ennustatud) ja… Või on seegi lähedane tavapäraste Ragnaroki kirjeldustega?

Ühesõnaga, mul tundub olevat väike probleem sellega, et otseselt ei saa midagi uut lugemispagasisse – kuivõrd autori sissejuhatuse järgi eeldus on, et Gaiman püüdis võimalikult allikatruu olla (muidugi seda kirjanduslike võtetega kaunistades). Mis tekitab justkui küsimuse, et kellele see raamat õieti mõeldud on – neile inimestele, kes soovivad eelkõige põhjala mütoloogiaga tutvuda? Muidugi Gaimani padufännidele, kes võtavad iga kirjutist puhta kullana? Mingil moel tundub see teos olevat eelkõige Gaimani austusavaldusena skandinaavia mütoloogiale, sooviga jagada laiale maailmale oma igipõlist vaimustust (jajah, „Ameerika jumalad“). Mis on muidugi vahva, aga pole õieti see, mida vaikselt ootasin – kuid eks mul Gaimani lugemiskogemused jagunevadki laias laastus kaheks: vaimustavateks ja pettumusteks. Ühel pool fantaasia- ja mänguküllased romaanid, teisel pool… sellised fantaasiaküllased romaanid, mis suurt ei kõneta.

Kaanekujundus on päris hea.

“Vaadake üles taevasse ja te vaatate Ymiri pealuu sisemust. Tähed, mida näete öösel, planeedid, kõik komeedid ja langevad tähed, need on Muspelli leekidest lennanud sädemed. Ja pilved, mida näeb päeval? Need olid kunagi Ymiri ajud, ja kes teab, mis mõtteid need praegugi mõtlevad?” (lk 26)

 „„Ja Freyja, mida me ilma Freyjata peale hakkame?“ küsis Tyr.
„Kui ehitaja on tegelikult hiiglane,“ lausus Freyja, hääl jäine, „abiellun ma temaga ja lähen temaga Jötunheimi ja saab olema huvitav näha, keda ma rohkem vihkama hakkan – kas teda selle eest, et ta mu siit ära viis, või kõiki teid selle eest, et te mu temale andsite.““ (lk 69)

 „Loki, kelle jaoks salaplaanide haudumine oli sama lihtne kui teistel sisse ja välja hingamine, muigas Thori viha ja teadmatust nähes. „Sinu vasara varastas Thrym, kõigi hiiglaste valitseja,“ ütles ta. „Ma veensin teda vasarat sulle tagasi andma, kuid ta nõuab oma hinda.“
„Olgu siis,“ lausus Thor. „Mis on hinnaks?“
„Freyja käsi.“
„Ta tahab ainult tema kätt?“ küsis Thor lootusrikkalt. Käsi on Freyjal ju lõppude lõpuks kaks, võib-olla õnnestub teda suurema vastuvaidlemiseta veenda ühest loobuma. Tyr ju loobus ühest käest.“ (lk 98)

kruusatee